Kuidas küll üks nädal saab nii nõme olla?

No esmaspäeval paistis see nädal nagu iga teinegi.... Ei midagi eriti head, aga ka midagi eriti vastikut silmapiiril ei paistnud. Ja esmaspäeva õhtul hakkaski peale. Kõigepealt lagunes ära mu VCR (ehk videomakk siis). No ega sellest tegelikult polegi midagi, sest viimati kasutasin seda mingi sajand tagasi umbes, aga vihale ajab see ikkagi, sest just esmaspäeval oleksin hea meelega ühe asja linti võtnud, et seda hiljem vaadata. No ja siis hakkasin tundma, et minu natuke imelikult käituv parempoolne ülemine tarkusehammas on hakanud liikuma.
Saabus teisipäev ja hammas polnud sugugi paremaks läinud, pigem hullemaks. Hammas liikus nii palju, et see hakkas rääkimist segama. Aga et mulle teatavasti just lobisemise eest palka makstaksegi, siis oli see üsna ebameeldiv üllatus. Otsisin õhtul hambapolikliiniku telefoninumbri välja, et hommikul helistada. Imekombel sain samaks päevaks numbri üsna sobivaks ajaks ja sinna see hammas igatahes jäi... Selgus, et see oli suutnud ära murduda! Hambaarst koukis seda teist poolt päris mitu minutit enne kui kätte sai, aga õppinud inimesed ja spetsiaalsed riistad - ei olnud sel hambajuurikal pääsu kuhugi.
Neljapäev algas muidu meeldivalt, sest läksin tööle üheteistkümneks nagu ikka. Ebameeldivused jõudsid minuni kümme minutit enne viit õhtul ilma igasuguse eelhoiatuseta. Minu viimane järelvastaja oli just lahkunud, kustutasin klassis tuled, panin riidesse ja hakkasin klassiuksest välja minema.... ja ei saanudki välja. Nimelt ei liigutanud ukselink seda lukukeelt, mida ta liigutama pidanuks. Püüdsin siis toore jõuga välja murda, aga meie muidu mädad uksepiidad pidasid seekord üllatavalt hästi vastu. Jalutasin siis tagaruumi ja püüdsin helistada kõigepealt kantselei- ja seejärel valvelauatelefonil, aga mitte keegi ei tahtnud minuga rääkida. Siis tulin mõttele, et helistaks Leilile. Mõeldud, tehtud. Kuigi mu mobiiltelefon tegi iga paari minuti tagant haledat häält ja väitis, et ta annab kohe-kohe otsad, sest aku saab tühjaks, sain siiski Leilit oma lollist olukorrast informeerida. Õnneks oli ta veel koolimajas ja muukis ukse väljastpoolt lahti. Einoh, tore-tore! Tundsin ennast Jõhvi Gümnaasiumi hoone poolt häbematult altveetuna! Kui palju vastikuid hommikuid, pikki õhtuid ja töiseid nädalavahetusi olen tema katuse all veetnud ja tema teeb minuga nüüd niimoodi... Selge märk sellest, et viimane aeg on õppust võtta ja nagu kell kukub, nii uks tagantkätt kinni lüüa.
Täna hakkas 10. klassi matemaatikatunnis Rebeka, kes pidevalt (põhjuseta) puudub ja ei tea seetõttu võrratustest ööd ega mütsi, virisema, et tema ei saa minu selgitustest aru, sest mina ajan vahepeal muud juttu. (No näiteks kutsun teatud seltskonda korrale või nii). Einoh! Asjade peale võib muidugi ka niimoodi vaadata. Ise ma arvan küll, et isegi Rebeka saaks matemaatikast kordi paremini aru, kui ta sellestki piskust ajast, mis ta tundides veedab, suuremat osa muusikat ei kuulaks. Tegelikult vihastas kümnes mu kõigepealt välja sellega, et nad jälle sodisid vahetunnis vildikatega tahvlit! No kas need vildikad kasvavad nende arvates puu otsas või, et lähed ja nopid? Mina sel poolaastal enam vildikaid kerjama ei lähe - kui tühjaks saavad, siis lihtsalt ei kirjuta tahvlile!!! Teiseks hakkas peale tavaline hilinejate rida... Ma igatahes mõtlesin nüüd välja, et kes hiljaks jääb, see saab kohe hindelise töö kätte ja olgu olla! Kaua võib! Siis ei tea keegi midagi võrratuste lahendamise algoritmidest! No seal pole küll mingit vabandust, miks IKKA veel ei vaadata võrratusemärki enne lahendihulga määramist! Ma võin ennast haigeks rääkida! Lihtsalt laiskus ja hoolimatus, et ei viitsi endale asja selgeks teha! Nojah... täna on küll alles reede ja nädala lõpuni on veel tervelt 32 tundi ja 18 minutit, siiski loodan, et selle nädala sekelduste limiit minu jaoks on ehk täis...