Läbi vihmamärja akna paistab trööstitu sügisilm. Mitte hall vaid mõttetult pruun üksikute kollakaspruunide värvilaikudega. Ühesõnaga pruun-pruun-pruun! Vastik laiuskraad elamiseks on see meie oma praegusel aastaajal. Tanel Padar laulab kõrvaklappides: "Tahan elada, jälle armuda, aga ma ei saa, olen loobunud...." Just õige meeleolu laul. See aasta ajalist distantsi mõjus meile erinevalt - tõepoolest, ka mina leian, et seda oli ehk isegi vaja, aga ma ei usu, et me selle all ühte ja sama asja silmas peame. Paistab, et sina said selle aasta jooksul aru, et sa ilma minuta ei saa või ei oska või isegi ehk ei taha. Mina sain seevastu aru, et ma saan ilma sinuta suurepäraselt hakkama ja õppisin jälle nautima iseenda aja peremees olemist. Ma ei usu, et ma sellest taas loobuda tahaks. Või suudaks. Aasta eest olime jõudnud punkti, kus sa olid suutnud mulle üsnagi südamesse pugeda. Ja siis sa murdsid mu südame. Lihtsalt kiusust. Ise vist isegi ära tabamata, et millalgi saab ka minu karikas täis ja ongi kõik!
Küllap sa olid selleks ajaks muude jamade sisse ära unustanud, kui palju ma sulle tegelikult tähendan... Usun, et minu äkkotsus šokeeris sind piisavalt, miks muidu püüdsid sa mulle öösel helistada. Üsna kiiresti said sa aru, et kaotajaks pooleks oled tegelikult sina ja et kedagi peale enda pole ka mõtet süüdistada. No muidugi oli minul ka valus ja veel valusam oli kuue päeva pärast, kui ootamatult kaotasin ühe sõbra igavikku. Siis tundsin ma ennast täiesti reedetuna - kaks sõpra jätsid mind maha ühe nädala jooksul. Isegi tagantjärele tundub eriti vastik oktoobri lõpp olevat.
Igatahes - kui ma aasta tagasi olin nõus teatud kompromissidele minema, siis sellega, et sa mu tookord tagasi lükkasid, kaotasid sa mõned võimalused igaveseks. Ma ei lase sind enam endale südamesse pugeda - siis ei saa sa mulle ka haiget teha.
Ma ei ole sind kunagi armastanud nii nagu sina mind armastad. Ma olen sinust hoolinud ja mingil moel hoolin praegugi. Põhiliselt omakasupüüdlikult nagu mulle tundub, püüdes alal hoida seda tunnet, mida sina minu vastu tunned, sest meil kõigil on vaja ennast armastatuna tunda, lasta enda eest hoolitseda ja ennast hellitada... Vot, milline ma olen. Omakasupüüdlik bitch. Aga sa tead seda juba nagunii.
Küllap sa olid selleks ajaks muude jamade sisse ära unustanud, kui palju ma sulle tegelikult tähendan... Usun, et minu äkkotsus šokeeris sind piisavalt, miks muidu püüdsid sa mulle öösel helistada. Üsna kiiresti said sa aru, et kaotajaks pooleks oled tegelikult sina ja et kedagi peale enda pole ka mõtet süüdistada. No muidugi oli minul ka valus ja veel valusam oli kuue päeva pärast, kui ootamatult kaotasin ühe sõbra igavikku. Siis tundsin ma ennast täiesti reedetuna - kaks sõpra jätsid mind maha ühe nädala jooksul. Isegi tagantjärele tundub eriti vastik oktoobri lõpp olevat.
Igatahes - kui ma aasta tagasi olin nõus teatud kompromissidele minema, siis sellega, et sa mu tookord tagasi lükkasid, kaotasid sa mõned võimalused igaveseks. Ma ei lase sind enam endale südamesse pugeda - siis ei saa sa mulle ka haiget teha.
Ma ei ole sind kunagi armastanud nii nagu sina mind armastad. Ma olen sinust hoolinud ja mingil moel hoolin praegugi. Põhiliselt omakasupüüdlikult nagu mulle tundub, püüdes alal hoida seda tunnet, mida sina minu vastu tunned, sest meil kõigil on vaja ennast armastatuna tunda, lasta enda eest hoolitseda ja ennast hellitada... Vot, milline ma olen. Omakasupüüdlik bitch. Aga sa tead seda juba nagunii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar