Kõik viimase aja stressorid said postituse pealkirjas vist üles loetletud... Kõik kuhjumas, kõrgelt üle taluvuspiiri. Viimaseks piisaks sai esmaspäevane kaklus 6. klassi poiste vahel. Jälle vägivald. Jälle nutetud nutud minu klassi ukse taga. Võimetusetunne. Jälle. Ja jälle... Kirjutasin kolmapäeval avalduse, et põgeneda klassijuhatajakohustest. Ei näe ma mingit lootuskiirt olukorra paranemiseks, mitte midagi enam ei oska teha. Ainus asi on enda säästmine. Muidugi on mul lastest kahju - kahju, et loetud seltskond pätte terroriseerib kogu ülejäänud seltskonda, aga kuna minu ja ka kooli käed jäävad liiga lühikeseks, et midagi muuta, siis ma ei näegi muud väljapääsu kui põgeneda. Enne, kui nad üksteist maha löövad. Terve neljapäeva jälitas direktor mind ja tahtis rääkida, aga kuna mul oli tõepoolest nii kiire, et ma tema jaoks aega ei leidnud, siis vestlesime reedel. Esimene küsimus oli, et ega ma nalja ei teinud selle avaldusega. Nalja! See asi on naljast väga kaugel. See on lausa teises äärmuses, mida iganes nalja vastandiks siis lugeda. Meeleheide sobiks antud situatsioonis vist. Järgmine küsimus oli, et kas viimaseks piisaks oli lastevanemate koosolek? Et kas nad süüdistasid mind? Lastevanemate koosolek, hoolimata selle kestvusest (poole seitsmest poole kümneni õhtul, üle mõistuse!) oli üllatavalt normaalne. Kohaletulnud vanemad olid konstruktiivsed ja üldse mitte ründavad, õhkkond oli üldiselt sõbralik. Ma usun, et nad mõistavad nüüd olukorda pisut paremini. Ei, koosolek ei olnud viimaseks piisaks. Üritasin direktorile selgitada oma otsuse tagamaid, selgitada, et see on see meeletut kurjust täis suhtepundar, mille harutamine käib mul üle jõu. Kõik instantsid laiutavad käsi. Aga mina olen see, kes peab lastele otsa vaatama ja neile mingi vastuse andma. Ja mul ei ole neile midagi rõõmustavat öelda. Eesti Vabariigi seadused on sellised, et sisuliselt võivad loetud mölakad terve ülejäänud klassi vaimse terrori pantvangi võtta, aga teha ei saa midagi, sest kõikidel on koolikohustus ning kool peab kindlustama selle täitmise. Kas pole nõme? Kus on need "võrdsed võimalused", millest poliitikud armastavad jahuda?
Üldiselt. Avaldus on endiselt jõus. Näis, mis 1. maist saab - aega veel on. Ehk leitakse lahendus? Mingisugunegi.
Aga täna on laisklemise laupäev! Head laisklemist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar