2. veebruar. Mittemidagiütlev kuupäev minu jaoks. Eesti jaoks mitte, aga minu jaoks isiklikult küll.
Eile õhtul tuli millegipärast meelde, et olen kunagi aastaid ja tundeid tagasi luuletusi kirjutanud... Otsisin oma vana märkmiku välja, et neid värsse värske pilguga uurida. Koos enda sehkendustega võtsin välja terve hunniku vanu märkmikke ja sellega seoses ka hunniku mälestusi... Kogusin vanasti kahte-kolme märkmikku kokku luuletusi, mis mulle meeldisid või kuidagi tähenduslikena tundusid. Olid ajad, kus me koos H.-ga tegime kohaliku tähtsusega luuleõhtuid koos iiri kohvi või veiniga (olenevalt arenguperioodist). Koos märkmikega tuli meelde seegi, et viimane taoline luuleõhtu on jäänud aastate taha. Kaugemale kui viis aastat, ma pakun.
Elu on üldse kummaline. Kui oled noor, siis põed kõikvõimalike asjade pärast hirmsal kombel. Südamevalu on nagu asja eest kohe. Ja muidugi on armumine igapäevane :). Siis saad ajapikku vanemaks ja... oma üllatuseks märkad, et vananeb ainult keha, ehk ka mõistus selles osas, et kogud elukogemusi ja -tarkust, aga hing ei vanane. Aeg-ajalt on vaja endale lausa meelde tuletada, et oled juba auväärses (?) keskeas ning kõik asjad pole enam sinu jaoks.
Ja prioriteedid muutuvad. Nihkuvad endast väljapoole - pere ja töö tõusevad esiplaanile. Isegi kui pole maksta miljonilist eluasemelaenu ega midagi, ikka on töö prioriteetide hulgas vaieldamatult TOP3-e jõudnud. Enda sisemaailma uurimine on prioriteetide hulgast igatahes üsnagi välja langenud - ei tea, kas oled lõpuks iseendaga tuttavaks saanud,või pole lihtsalt niisuguste asjade peale aega mõelda.
Ning armumine - see fantastiline liblikad-kõhus-tunne... Viimane selline kogemus jääb ka juba mitme aasta taha. Kahjuks. Muidugi ma usun, et igas eas on võimalik armuda, siiski olen pisut skeptiline selles suhtes, kas ma seda isegi tahaksin. Armunud olla on fantastiline!, aga ma olen selleks vist pisut liiga mugav. :) Armumine muidugi ei küsi aega ega kohta ega inimeste vanust, aga arvan siiski, et mingi sisemine valmisoleks selleks peab siiski olemas olema.
Panen siia üles mõned oma kunagi kirjutatud värsid, et need täiesti unustusehõlma ei kaoks.
- - -
Helbeid soojale käele,
silmile, huulile.
Tahtmatult enese unustad
maailma tuulile.
/23.02.1987/
- - -
Värelus helgib ripsmeis -
selles on tuld ja tuisku.
/23.02.1987/
- - -
lihtsalt minna ma tahaks
teispoole maailma väravaid
ükskõik mul mismoodi
saaks ainult siit ära vaid
süda peopesal lahti
hing on raiutud kivisse
mõtted viimseni laokil
sinu lausete sisse
lihtsalt aiman ma ära
sinu silmade tagamaad
mis sellest et peidavad
klaasikildude taha end nad
/28.07.1988/
- - -
Läbi lumehelbe on maailm
sinu silmade värvi -
sinu suurte ja soojade,
suveküllaste silmade värvi...
/01-02.1988/
- - -
Ma sõidan läbi öö
ja kitsas valgusvihk mu ees
lööb pimeduse pooleks.
Ma sõidan läbi öö
ja kõik, mis maha minust jääb,
jääb olijate hooleks.
Ma sõidan läbi öö
ja kõik mu ümber kaob -
mu hing on sünk ja pime.
Ma sõidan läbi öö,
must maha pimedus vaid jääb
ja äng, mil pole nime.
/6.12.1989/
- - -
su sinistest silmadest
kukkusid sädemed
rohusse -
täna õitsesid seal
meelespead
/26.05.1990/
- - -
Vahel, kui vaikusse vajud,
saamatult haaravad käed
tühjust, kui painet siis tajud
kõike, ükskõik mida näed.
Ja vaikusest valatud valu
on kusagil siin, sinu sees.
Ja itke või hala või palu -
seda kandma jääd eneses.
/16.09.1990/
- - -
minekurutus ei vaadata maha
ega ei vaadata ringi
kõik mis on olnud jääb seljataha
kõik mis on olnud jääb sinust maha
keelates pöörata ringi
/17.09.1990/
- - -
Mu pisaraist põhjani pestud
su mustade mõtete kaja
Sulen möödunu ukse ja samas
tean, kõik on just nii nagu vaja
Mõnel hetkel küll liialt kõrge
tundus möödunu lävepakk
kuid ma astusin sellest üle
see ongi mu vastuhakk
/21.08.1991/
Minek
2.
Sirge seljaga lähen,
süda valusas ootuses tuikab,
ehk kusagilt hüüab üks hääl:
"Sa veel ära mine!"
Süda ootab ja suu
tumma karjet veel öösse huikab,
et jäämisest raskem
on ometi lahkumine.
Sirge seljaga lähen,
süda ootuses valusas peksleb,
selja tagant kes lennuks
mu pihta on sihtinud kivid.
Selg on sirge, hing
mõtetepadrikus eksleb,
silme ees kalgid hukka-
mõistjatest seisavad rivid.
/19.10.1991/
- - -
Me südameis rohtuda rada
ei kunagi tohi
ja me koldes peab
nagunii
hõõgvel olema süsi.
Ära ütle, me raja et katab
kord umbsena rohi!
Ära ütle,
kui keegi just
seda sinult ei küsi.
/18.03.1992/
- - -
Kes tunneks küll teed
maailmakõiksuse
värava taha?
Kes läinud on
varem
need tagasi iial
ei tule.
Selle maailma meeletu
kurjuse
rõõmuga raputaks maha
Astuks püstipäi
vabana valest
läbi
patuste puhastustule
/27.06.1992/
- - -
Rukkililleks
ma sündisin ilma
su silmade särast
Tahtsin olla su hingele rõõmuks
ja tegudel toeks
Rukkilillena
kasvasin üles vist
ainult ma sellepärast
et mu õite salakirja
vaid sina oskaks
ja loeks
Aga sina mu õitest
rõõmu tunda ei tohi...
ma olen ju ainult
viljas õitsev
umbrohi
/31.08,1992/
I
Kallis,
meil on üks patt
ja üks süü...
See on nagu laul,
lihtne ja ürgne -
kui me silmadekeel
kajab südametuksetes vastu
Ja me kehad
sulavad üheks
See on nagu laul -
ilus ja kurb
See ongi me süü
ja me ainus patt
/09.05.1993/
IV
Ka sulle, mu kallis,
üksainuke elu
on antud,
kaheks pooleks
sa seda ju
murda
ei saa
Miks siis põletad elu
püüdes siduda
kolme
südant -
sellest liidust ju
nagunii
kunagi asja ei saa
/17.12.1993/
- - -
sa seisid igaviku ja minu vahel
just poole peal
ning vaatasid mind
sinu silmades oli kurbus
ja hirm
su silmad näisid küsivat
kas kõik, mida sa armastad
pudeneb põrmuks...
ja igavik taandus mu eest
sest seal seisid sina
just poole peal
Eile õhtul tuli millegipärast meelde, et olen kunagi aastaid ja tundeid tagasi luuletusi kirjutanud... Otsisin oma vana märkmiku välja, et neid värsse värske pilguga uurida. Koos enda sehkendustega võtsin välja terve hunniku vanu märkmikke ja sellega seoses ka hunniku mälestusi... Kogusin vanasti kahte-kolme märkmikku kokku luuletusi, mis mulle meeldisid või kuidagi tähenduslikena tundusid. Olid ajad, kus me koos H.-ga tegime kohaliku tähtsusega luuleõhtuid koos iiri kohvi või veiniga (olenevalt arenguperioodist). Koos märkmikega tuli meelde seegi, et viimane taoline luuleõhtu on jäänud aastate taha. Kaugemale kui viis aastat, ma pakun.
Elu on üldse kummaline. Kui oled noor, siis põed kõikvõimalike asjade pärast hirmsal kombel. Südamevalu on nagu asja eest kohe. Ja muidugi on armumine igapäevane :). Siis saad ajapikku vanemaks ja... oma üllatuseks märkad, et vananeb ainult keha, ehk ka mõistus selles osas, et kogud elukogemusi ja -tarkust, aga hing ei vanane. Aeg-ajalt on vaja endale lausa meelde tuletada, et oled juba auväärses (?) keskeas ning kõik asjad pole enam sinu jaoks.
Ja prioriteedid muutuvad. Nihkuvad endast väljapoole - pere ja töö tõusevad esiplaanile. Isegi kui pole maksta miljonilist eluasemelaenu ega midagi, ikka on töö prioriteetide hulgas vaieldamatult TOP3-e jõudnud. Enda sisemaailma uurimine on prioriteetide hulgast igatahes üsnagi välja langenud - ei tea, kas oled lõpuks iseendaga tuttavaks saanud,või pole lihtsalt niisuguste asjade peale aega mõelda.
Ning armumine - see fantastiline liblikad-kõhus-tunne... Viimane selline kogemus jääb ka juba mitme aasta taha. Kahjuks. Muidugi ma usun, et igas eas on võimalik armuda, siiski olen pisut skeptiline selles suhtes, kas ma seda isegi tahaksin. Armunud olla on fantastiline!, aga ma olen selleks vist pisut liiga mugav. :) Armumine muidugi ei küsi aega ega kohta ega inimeste vanust, aga arvan siiski, et mingi sisemine valmisoleks selleks peab siiski olemas olema.
Panen siia üles mõned oma kunagi kirjutatud värsid, et need täiesti unustusehõlma ei kaoks.
- - -
Helbeid soojale käele,
silmile, huulile.
Tahtmatult enese unustad
maailma tuulile.
/23.02.1987/
- - -
Värelus helgib ripsmeis -
selles on tuld ja tuisku.
/23.02.1987/
- - -
lihtsalt minna ma tahaks
teispoole maailma väravaid
ükskõik mul mismoodi
saaks ainult siit ära vaid
süda peopesal lahti
hing on raiutud kivisse
mõtted viimseni laokil
sinu lausete sisse
lihtsalt aiman ma ära
sinu silmade tagamaad
mis sellest et peidavad
klaasikildude taha end nad
/28.07.1988/
- - -
Läbi lumehelbe on maailm
sinu silmade värvi -
sinu suurte ja soojade,
suveküllaste silmade värvi...
/01-02.1988/
- - -
Ma sõidan läbi öö
ja kitsas valgusvihk mu ees
lööb pimeduse pooleks.
Ma sõidan läbi öö
ja kõik, mis maha minust jääb,
jääb olijate hooleks.
Ma sõidan läbi öö
ja kõik mu ümber kaob -
mu hing on sünk ja pime.
Ma sõidan läbi öö,
must maha pimedus vaid jääb
ja äng, mil pole nime.
/6.12.1989/
- - -
su sinistest silmadest
kukkusid sädemed
rohusse -
täna õitsesid seal
meelespead
/26.05.1990/
- - -
Vahel, kui vaikusse vajud,
saamatult haaravad käed
tühjust, kui painet siis tajud
kõike, ükskõik mida näed.
Ja vaikusest valatud valu
on kusagil siin, sinu sees.
Ja itke või hala või palu -
seda kandma jääd eneses.
/16.09.1990/
- - -
minekurutus ei vaadata maha
ega ei vaadata ringi
kõik mis on olnud jääb seljataha
kõik mis on olnud jääb sinust maha
keelates pöörata ringi
/17.09.1990/
- - -
Mu pisaraist põhjani pestud
su mustade mõtete kaja
Sulen möödunu ukse ja samas
tean, kõik on just nii nagu vaja
Mõnel hetkel küll liialt kõrge
tundus möödunu lävepakk
kuid ma astusin sellest üle
see ongi mu vastuhakk
/21.08.1991/
Minek
2.
Sirge seljaga lähen,
süda valusas ootuses tuikab,
ehk kusagilt hüüab üks hääl:
"Sa veel ära mine!"
Süda ootab ja suu
tumma karjet veel öösse huikab,
et jäämisest raskem
on ometi lahkumine.
Sirge seljaga lähen,
süda ootuses valusas peksleb,
selja tagant kes lennuks
mu pihta on sihtinud kivid.
Selg on sirge, hing
mõtetepadrikus eksleb,
silme ees kalgid hukka-
mõistjatest seisavad rivid.
/19.10.1991/
- - -
Me südameis rohtuda rada
ei kunagi tohi
ja me koldes peab
nagunii
hõõgvel olema süsi.
Ära ütle, me raja et katab
kord umbsena rohi!
Ära ütle,
kui keegi just
seda sinult ei küsi.
/18.03.1992/
- - -
Kes tunneks küll teed
maailmakõiksuse
värava taha?
Kes läinud on
varem
need tagasi iial
ei tule.
Selle maailma meeletu
kurjuse
rõõmuga raputaks maha
Astuks püstipäi
vabana valest
läbi
patuste puhastustule
/27.06.1992/
- - -
Rukkililleks
ma sündisin ilma
su silmade särast
Tahtsin olla su hingele rõõmuks
ja tegudel toeks
Rukkilillena
kasvasin üles vist
ainult ma sellepärast
et mu õite salakirja
vaid sina oskaks
ja loeks
Aga sina mu õitest
rõõmu tunda ei tohi...
ma olen ju ainult
viljas õitsev
umbrohi
/31.08,1992/
I
Kallis,
meil on üks patt
ja üks süü...
See on nagu laul,
lihtne ja ürgne -
kui me silmadekeel
kajab südametuksetes vastu
Ja me kehad
sulavad üheks
See on nagu laul -
ilus ja kurb
See ongi me süü
ja me ainus patt
/09.05.1993/
IV
Ka sulle, mu kallis,
üksainuke elu
on antud,
kaheks pooleks
sa seda ju
murda
ei saa
Miks siis põletad elu
püüdes siduda
kolme
südant -
sellest liidust ju
nagunii
kunagi asja ei saa
/17.12.1993/
- - -
sa seisid igaviku ja minu vahel
just poole peal
ning vaatasid mind
sinu silmades oli kurbus
ja hirm
su silmad näisid küsivat
kas kõik, mida sa armastad
pudeneb põrmuks...
ja igavik taandus mu eest
sest seal seisid sina
just poole peal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar