Kui alustada algusest, siis mu isa on veel esimese eestiaja mees, sündinud 1927. Ta oli pere teine laps, enne teda oli peres tütar ning kahe aasta pärast sai ta endale lisaks väikese vennakese, aga mõned kuud pärast venna sündi 1929 suri nende isa ja ema jäi üksi kolme lapsega. Vanaema oli kange naine, hoolimata sellest, et leseksjäämisel oli ta kõigest 33-aastane pühendus ta oma laste üleskasvatamisele ning mehele enam ei läinud, kuigi kuulu järgi tahtjaid oleks olnud küll. Kuna pere majanduslik olukord polnud just kõige parem, siis isa kui vanem poeg pidi varakult hakkama talutöid tegema ning põhilise õpetuse sai ta selles naabrimehelt, sest oma isa tal ju polnud. Siiani tuletab ta naabrimeest aeg-ajalt ikka hea sõnaga meelde, kui oma noorusaega meelde tuletab.
Formaalne haridustee piirdus tal Jõhvi 6-klassilise algkooliga enne sõda ja sõja ajal ning Sillamäe tööstuskooliga vahetult pärast sõda. Isa on rääkinud lugusid sellest, kuidas Sillamäele noored mehed läksid jala (noh, ainult 20+ kilomeetrit :)) ja kuidas nad kolasid sõjast maatasa tambitud Sinimägede lahingutandril, purukslastud sõjatehnikast, leitud laskemoonast ja relvadest ja muustki...
Haridust mu isal küll eriti pole, küll aga on tal alati olnud superhea tehniline taip ning juba aegadel, mida ma mäletan on selgelt meeles, kuidas tema juures käisid oma tehnikavidinaid parandamas temast kaugelt kõrgema haridusega mehed. Kui midagi oli vaja parandada, siis tuldi ikka minu isa juurde, olgu siis kaevanduses (tema väga pikaajaline tööandja) või külas, kus elasime. Tullakse veel praegugi, aga enam isa ei taha teiste tööd teha võtta, sest silmanägemine poel enam see ja eks aeg on olnud ka muus osas armutu.
Oma lapsepõlvest mäletan seda, et isa oskas kõik asjad ära parandada. Noh, kindlasti mitte absoluutselt kõik asjad, aga suurema osa asjadest, mis katki läksid. Isa ei kaotanud kunagi närve, lapsed ei tüüdanud teda kunagi, kuigi ega ta minuga spetsiaalselt eriti koos midagi ette ka ei võtnud. Selleaegsetel isadel polnudki see vast kombeks, lihtsalt kõik ühised tegevused, mis perega ette võeti (noh, tavaliselt erinevad tööd) tähendasid ka laste kaasamist neisse.
Nüüd mõned segased mälestuskillud minu lapsepõlvest ja noorusest:
- Isa oli super asjadeotsija - kui majapidamises miski asi kaduma läks, siis tavaliselt leidis selle isa - ta oli metoodiline ja rahulik ning see viis alati tulemuseni.
- Mu isa oli nooruses palju lugenud ja mäletab loetut, aga ka filmides nähtut detailideni hästi. Kuna ta luges aeglaselt, siis vast oli tal aega rohkem detaile märgatagi? Mina olen alati raamatuid nö neelanud, ehk lugenud väga kiiresti.
- Ma olen oma isa pesamuna, hiline laps ja issi tütar siiani, kuigi algselt ootas ta loomulikult hoopis poega, sest üks tütar oli juba olemas. Olen mitmes asjas ka isa moodi - samamoodi arenenud tehnilise taibuga, samamoodi vihkan organiseerimist ja sekeldamist, samamoodi armastan magusat. Issi tütar, kes sündis issile sünnipäevakingiks üks päev enne tema enda sünnipäeva.
- Mul on senini alles keskkooliaegne kiri, mille olin ükskord jätnud köögilauale isa öisest vahetusest ootama: "Olen pankrotis, antakse oksjonile. Jäta rubla." Isa jättis siis alati kolmeka ja see oli sel ajal koolilapse jaoks terve varandus!
Ja lubage nüüd esitleda - minu isa, alati ema kõrval, alati oma tütarde jaoks olemas:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar