Eile oli siis see kauaoodatud/kardetud Jõhvi Gümnaasiumi vilistlaste kokkutulek. Tundub, et üritus läks korda, vähemasti tegijate poole pealt - muus osas oli igaüks nö oma õnne sepp. Minu jaoks on JG üsna märgilise tähendusega kool - kõigepealt on selle kooli vilistlaste hulgas juba kolm põlvkonda minu suguvõsast (lell, st isa vend aastast 1948, õde aastast 1976, mina ise aastast 1987 ja õelapsed aastatel 2005 ja 2008), lisaks sellele olen ise selles koolis juba viieteistkümnendat aastat tööl ning lõpuks - 2004. aastal lõpetas minu esimene lend, kelle klassijuhataja olin alates 5. klassist. Ka muus osas oli minu panus ürituse toimumisse tuntav (trüki- ja kujundustööd). Ühesõnaga - kui ma oma lennu juures veetsin kokku mingi 10 minutit ja õpetajate vastuvõtul mingi 30 minutit, siis ülejäänud aja veetsin ma koos VIL. 2004 12. a-ga. 21-st lõpetanust oli koos 14, lisaks veel kaks meiega varem koos õppinut, kes küll gümnaasiumi lausa meiega koos ei lõpetanud. Istusime koos, rääkisime ja naersime pisarateni - nii hea oli koos olla! Tundsin, et kuulun nendega kokku palju rohkem, kui ühegi teise seltskonnaga selle katuse all, kus ometi viibis umbkaudu 1000 inimest. Ma tahaksin siin korrata mõtet, mille ma esimest korda ütlesin välja nende 9. klassi lõpuaktusel: "Nende noorte inimestega koos tunnen, et olen neile võlgu, sest olen neilt nii palju rohkem saanud, kui olen suutnud neile anda!" Muidugi olen ma andnud neile kõike, mis minus on, aga mind on ainult üks ja neid on palju. Mul oli nii hea meel neid näha, nendega rääkida - MINU KALLID! Ma jään teie järgi igatsema! Järgmise kohtumiseni!
Vaata pilte.
Vaata pilte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar