Uskumatu, kuidas toomingad lõhnavad!

Pole juba teab mis ajast klaviatuuri taha istunud selleks, et blogisse postitust kirjutada. Nii kiire on kogu aeg ja palav ka. Ning kui parasjagu pole palav ega kiire, siis reeglina sajab äikesevihma ja arvuti on sootuks väljas... Täpselt nädal tagasi oli tegelikult tahtmine siia üks suuremat sorti hala kokku kirjutada, aga suutsin ennast siiski talitseda - no kellele seda minu hädaldamist ikka vaja on? Püüan nüüdki sellest teemast üsna pealiskaudselt üle libiseda... No asi algas tegelikult sellest, et selgus kurblik tõsiasi - paar kolleegi, kes ennast mu viimasele sellekevadisele koolitusele kirja panid, ei kavatsegi pärast esimest korda enam kohale tulla, kusjuures... ei suvatse mind sellest isegi teavitada! Einoh, andke andeks! Mind ajab selline asi alati jubedalt närvi - lastelt me ootame siin koolis küll tähtaegadest kinni pidamist, korrektsust ja mida kõike veel, aga ise? Uskumatu! Õhtul kuulsin telefonitsi ema käest, et isaga oli õnnetus juhtunud. No sellist sorti õnnetus, millega ei oska ise nagu midagi peale ka hakata. Helistasin 1220 ja küsisin nõu, sealt soovitati kiirabi kutsuda. Noh, lõpuks siis ema kutsus kiirabi, aga enne kui need kohale jõudsid, tühistas ta väljakutse, sest isa ei saanud ise ka aru, kas tal on ikka endiselt halb või on juba parem. Hommikul oli olukord endine ning lõppes see kõik loomulikult Kohtla-Järvele EMOsse sõitmise ja seal üle kahe tunni passimisega, aga õnneks sai olukord vähemalt lahendatud. Tundsin just teisipäeva õhtul õest väga suurt puudust (õde oli Portugali poole teel), polnud isegi kellegagi seda olukorda arutada. Küll on ikka hea, et mul on õde! Suurest abitusest nutsin peatäie, mida minuga pole ammuilma juhtunud. Ema peale ka vihastasin teisipäeva õhtul, sest see tema übervinguv ja näägutav hääletoon, millega ta isaga rääkis oli ikka üle mõistuse. Kui ma talle loengut pidasin pisut siis tõmbas natuke tagasi. No on vaja ikka vinguda, kui teisel on isegi halb olla!?!
Laupäeval läbisin sünnipäevamaratoni - alustasin kell kaks päeval lellenaise sünnipäevaga Moldovas ning kui olin sealt mingi pool kaheksa õhtul laekunud, haarasin kodust uued atribuudid ning suundusin sõbranna sünnipäevale. Koju sain enne kolme, aga olin rõõmus ja rahul ning stressivaba. Mõnikord on vaja lips lõdvaks lasta ja heas seltskonnas poole ööni pidutseda...

Pildi pätserdasin siit.