* * *

Ma olen viimasel ajal väga laisk blogipidaja olnud, aga ega ma ülemäära viljakas blogija polegi kunagi olnud ju. Möödunud aasta paar viimast kuud olid ses suhtes (meeldivaks?) erandiks, aga muidu... nii mõnegi kuu järel seisab arhiivinimistus ainult ühele postitusele viitav number.
Nojah... Eks ma vast olin lihtsalt hõivatud ja siis väsinud. Reedeks vedasin igatahes juba jalgu järgi. Sõna otsese mõttes peaaegu. Kolm viimast nädalat kulgesid ju ühe pideva rabamise tähe all - ainsaks puhkepäevaks pühapäevad ning eks see ole teada, kui puhkepäevad need pühapäevad õpetajatel ikka on. Üritasin seda kõike nüüd nädalavahetusega tasa teha - laupäeva lihtsalt laisklesin maha, täna juba natuke tegin isegi tööd.

Üldiselt hakkab see talv mind igatahes täelikult ära tüütama - selline kevadeigatsus hakkab tekkima, et laske olla! Siiski püüdsin eelmisel nädalal mõningaid lumehetki mobiiltelefoni kaamerasse püüda, sest pea see lumi ei sula ja siis on vähemasti pildi pealtki lahe vaadata...

 

Koolimaja katused ja varikatused olid lume all lookas.

Koolimaja eest lükatud lumehunnik on osutunud algklassilaste hulgas ülipopulaarseks.

Asjad, mida meie majal (enam) pole - gigantsed jääpurikad. Naabermajal on neid küll.

Kenasti rüüžiks vormitud lumi minu kodumaja vundamendi äärel.