Tervelt kuu aega pole siia mitte ridagi kirja pandud. Kohe ei tõmmanud kirjutama ja ega polegi nagu eriti millestki kirjutada... Puhkan nagu oskan - magan kaua ja mõnuga, õhtul olen kaua üleval. Kõik sellised pisikesed vabadused ja mõnud, mida ei saa tööinimene endale muidu lubada.
Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud mu vanuse või millegi muuga, aga võiksin seda suve nimetada vist ka nostalgiasuveks. Miks? Sellepärast, et nostalgitsen kadunud aegu ja inimesi. Kujutan näiteks vaimusilmas ette, missugune nägi mu koduküla välja minu lapsepõlves... Uskuge, praegu ei näe see sugugi enam samasugune välja. Isegi minu lapsepõlvekodu on muutunud, puud on suureks kasvanud, mis sauna juurde said istutatud pärast vanaema surma 1983. aastal. Ja kui ma ütlen "suureks", siis ma tõepoolest mõtlen, et suureks, sest saun on puuokste alla peitu pugenud, häbelik selline.
Ja minu mängumaja, mille isa mulle suurest puukastist ehitas, kui olin selline eelkooliealine... See seisab küll veel koos, aga on nii läbi mädanenud, et maksikoer Muki läheb seintest läbi ilma erilise pingutuseta... :)
Või mälestused enne-uudismaa-aega mil Ohmani (Ojaääre st) maja taga oli veel kogukonna karjakoppel, kus küla lehmi-lambaid karjatati. Ja meie ning Koordi maja vahel oli tee, mille äär oli põõsastega piiratud ning mida mööda isa mootorrattaga koju sõitis (vääääga ähmane mälestus, sest esimene auto muretseti meil 1974. aastal ning sellest ajast alates isa mootorrattaga enam ei sõitnud).
Või mälestus sellest, kuidas isa õpetas ema autot juhtima, aga ema läks ainult tigedaks rooli taga ning nii temast autojuhti ei saanudki. Mu ema pidi siis olema umbes 42 aastat vana... Kaks aastat vanem kui mina praegu. Mina muidugi õppisin autot juhtima juba teismelisena ning load on mul kah juba peaaegu 20 aastat.
Seda rida võiks lõpmatult jätkata ja jätkata, Vot sellised nostalgiahetked siis...
Ma ei tea, kas see on kuidagi seotud mu vanuse või millegi muuga, aga võiksin seda suve nimetada vist ka nostalgiasuveks. Miks? Sellepärast, et nostalgitsen kadunud aegu ja inimesi. Kujutan näiteks vaimusilmas ette, missugune nägi mu koduküla välja minu lapsepõlves... Uskuge, praegu ei näe see sugugi enam samasugune välja. Isegi minu lapsepõlvekodu on muutunud, puud on suureks kasvanud, mis sauna juurde said istutatud pärast vanaema surma 1983. aastal. Ja kui ma ütlen "suureks", siis ma tõepoolest mõtlen, et suureks, sest saun on puuokste alla peitu pugenud, häbelik selline.
Ja minu mängumaja, mille isa mulle suurest puukastist ehitas, kui olin selline eelkooliealine... See seisab küll veel koos, aga on nii läbi mädanenud, et maksikoer Muki läheb seintest läbi ilma erilise pingutuseta... :)
Või mälestused enne-uudismaa-aega mil Ohmani (Ojaääre st) maja taga oli veel kogukonna karjakoppel, kus küla lehmi-lambaid karjatati. Ja meie ning Koordi maja vahel oli tee, mille äär oli põõsastega piiratud ning mida mööda isa mootorrattaga koju sõitis (vääääga ähmane mälestus, sest esimene auto muretseti meil 1974. aastal ning sellest ajast alates isa mootorrattaga enam ei sõitnud).
Või mälestus sellest, kuidas isa õpetas ema autot juhtima, aga ema läks ainult tigedaks rooli taga ning nii temast autojuhti ei saanudki. Mu ema pidi siis olema umbes 42 aastat vana... Kaks aastat vanem kui mina praegu. Mina muidugi õppisin autot juhtima juba teismelisena ning load on mul kah juba peaaegu 20 aastat.
Seda rida võiks lõpmatult jätkata ja jätkata, Vot sellised nostalgiahetked siis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar