6. juunil toimus Jõhvi valla II Kuldpulmaliste päev. Sellel päeval kogutakse kokku paarid, kes on abielus olnud siis 50 või enam aastat. Sel aastal olid üheks kuldpulmapaariks minu ema ja isa. Neil täitus 50 abieluaastat tegelikult juba poolteist aastat tagasi - 30. novembril 2007.
Minu EMA Helju, neiupõlvenimega Pilt, on pärit Setomaa servast Meremäe vallast Serga külast. Oma esimesed kooliaastad käis ta Misso algkoolis ja keskhariduse omandas Vastseliina Keskkoolis. Ta on pärit käsitöölise perest - tema vanematel ei olnud talu, emaisa oli tuntud ja tunnustaud vokimeister ja emaema aitas peret üleval pidada tekke õmmeldes. Emaema oli puhast setu verd, emaisa päritolu on seevastu segane, käivad kuuldused, et ta olla olnud saksa soost parunivõsukese Von Liphardi sohipoeg eestlasest mõisateenijaga. Aga kes neid vanu asju enam nii täpselt teab või kes neid täpselt sel ajalgi teadis. Pärast keskkooli lõppu töötas ema Sulbi algkoolis õpetajana. Vist kaks aastat, kui ma nüüd totaalselt puusse ei pane. Seejärel kolis pere töö ja parema elu lootuses Ida-Virumaale, kus oli kaevandustes võimalik selle aja kohta suhteliselt normaalset sissetulekut saada - vähemasti polnud kolhoosnike normipäevi vaja teha, või mis need asjad kõik tol ajal olid. Kahjuks perel siiski ei läinud kuigi hästi, sest pereema, minu vanaema Anna oli juba siia kolides haige (mis haigus tal täpselt oli, ei tea keegi, kahtlustatakse kasvajat) ning paari aasta pärast Anna suri. Sama aasta sügisel läks minu vanaisa Evald Pilt külastama oma kaugele maha jäänud kodukohta ning seal ta elusalt tagasi enam ei tulnud. Nii ongi, et mu emaema puhkab Jõhvi, emaisa aga hoopis Vastseliina kalmistul. Kui pere kolm tütart oma vanematest ilma jäid, oli minu ema kõige vanema lapsena 22, keskmine tütar oli 20 ning pere pesamuna, nüüdseks juba manalamail rändav Ilme kõigest 15. Hetkega jäid need noored 20-22 aastased naised sissetulekuta, toeta ning abita
ning pidid olema ise toeks ning abiks oma noorimale õele. Ema sattus tööle Jõhvi sõjaväeosa raamatukokku, kuid kui sõjaväeosa reorganiseeriti (aastat kahjuks ei mäleta), lõppes ka see töö otsa. Siiski pakuti talle uut tööd samuti raamatukogus, mis paiknes tol ajal külanõukoguga ühes majas. Külanõukogu esimeheks oli tol ajal aga minu ISA Endel.
Isa on põline virulane, vähemalt nii kaugele, kui suguvõsa oma juuri tunneb. Isaisa sõdis vabadussõjas ja sai selle eest 10 hektarit maad, millele ta ehitas maja, kus mu vanemad veel praegugi elavad. Vabadussõjast tuli mu vanaisa juba tõbisena tagasi ning oma kolmekümnendate keskpaigas pidi ta lahkuma manalamaile. Maha jäid temast kolm last - vanim oli tütar Ellen, siis pojad Endel ja
Eugen. Vanaema kasvatas oma kolm last üksipäini üles vaatamata sellele, et kerge tal kindlasti polnud. Minu isaõde Ellen abiellus suure sõja ajal ning sünnitusel saadud veremürgitusse suri ta kahjuks noorelt 1942. aastal, mõni kuu hiljem läks talle järele ka tema beebitütar Vaike. Kõige nooremale lapsele võimaldas vanaema kõrgema hariduse, aga minu isa osaks jäi 6-klassiline algkool ja Sillamäe tööstuskool (või kuidas iganes seda kooli siis nimetati). Sellest hoolimata oli mu isa terve oma elu väga hinnatud töömees, kuldsete kätega, fantastiliselt hea tehnilise taibuga, kelle käest väga sageli käisid nõu küsimas temast palju kõrgemalt haritumad mehed.
Ei oskagi muud soovida, kui et olgu mu vanematel veel tervist ja jõudu pikkadeks aastateks!
Minu EMA Helju, neiupõlvenimega Pilt, on pärit Setomaa servast Meremäe vallast Serga külast. Oma esimesed kooliaastad käis ta Misso algkoolis ja keskhariduse omandas Vastseliina Keskkoolis. Ta on pärit käsitöölise perest - tema vanematel ei olnud talu, emaisa oli tuntud ja tunnustaud vokimeister ja emaema aitas peret üleval pidada tekke õmmeldes. Emaema oli puhast setu verd, emaisa päritolu on seevastu segane, käivad kuuldused, et ta olla olnud saksa soost parunivõsukese Von Liphardi sohipoeg eestlasest mõisateenijaga. Aga kes neid vanu asju enam nii täpselt teab või kes neid täpselt sel ajalgi teadis. Pärast keskkooli lõppu töötas ema Sulbi algkoolis õpetajana. Vist kaks aastat, kui ma nüüd totaalselt puusse ei pane. Seejärel kolis pere töö ja parema elu lootuses Ida-Virumaale, kus oli kaevandustes võimalik selle aja kohta suhteliselt normaalset sissetulekut saada - vähemasti polnud kolhoosnike normipäevi vaja teha, või mis need asjad kõik tol ajal olid. Kahjuks perel siiski ei läinud kuigi hästi, sest pereema, minu vanaema Anna oli juba siia kolides haige (mis haigus tal täpselt oli, ei tea keegi, kahtlustatakse kasvajat) ning paari aasta pärast Anna suri. Sama aasta sügisel läks minu vanaisa Evald Pilt külastama oma kaugele maha jäänud kodukohta ning seal ta elusalt tagasi enam ei tulnud. Nii ongi, et mu emaema puhkab Jõhvi, emaisa aga hoopis Vastseliina kalmistul. Kui pere kolm tütart oma vanematest ilma jäid, oli minu ema kõige vanema lapsena 22, keskmine tütar oli 20 ning pere pesamuna, nüüdseks juba manalamail rändav Ilme kõigest 15. Hetkega jäid need noored 20-22 aastased naised sissetulekuta, toeta ning abita
ning pidid olema ise toeks ning abiks oma noorimale õele. Ema sattus tööle Jõhvi sõjaväeosa raamatukokku, kuid kui sõjaväeosa reorganiseeriti (aastat kahjuks ei mäleta), lõppes ka see töö otsa. Siiski pakuti talle uut tööd samuti raamatukogus, mis paiknes tol ajal külanõukoguga ühes majas. Külanõukogu esimeheks oli tol ajal aga minu ISA Endel.Isa on põline virulane, vähemalt nii kaugele, kui suguvõsa oma juuri tunneb. Isaisa sõdis vabadussõjas ja sai selle eest 10 hektarit maad, millele ta ehitas maja, kus mu vanemad veel praegugi elavad. Vabadussõjast tuli mu vanaisa juba tõbisena tagasi ning oma kolmekümnendate keskpaigas pidi ta lahkuma manalamaile. Maha jäid temast kolm last - vanim oli tütar Ellen, siis pojad Endel ja
Eugen. Vanaema kasvatas oma kolm last üksipäini üles vaatamata sellele, et kerge tal kindlasti polnud. Minu isaõde Ellen abiellus suure sõja ajal ning sünnitusel saadud veremürgitusse suri ta kahjuks noorelt 1942. aastal, mõni kuu hiljem läks talle järele ka tema beebitütar Vaike. Kõige nooremale lapsele võimaldas vanaema kõrgema hariduse, aga minu isa osaks jäi 6-klassiline algkool ja Sillamäe tööstuskool (või kuidas iganes seda kooli siis nimetati). Sellest hoolimata oli mu isa terve oma elu väga hinnatud töömees, kuldsete kätega, fantastiliselt hea tehnilise taibuga, kelle käest väga sageli käisid nõu küsimas temast palju kõrgemalt haritumad mehed.Ei oskagi muud soovida, kui et olgu mu vanematel veel tervist ja jõudu pikkadeks aastateks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar