Täna paistab nädalakokkuvõtete tegemine olevat in. Tegelikult pidasin juba reedel plaani siia midagi k
irja panna, aga kuidagi ei jõudnud selleni. Seekord saab minu kokkuvõte siis selline.
Nojah, minu nädal sai seekord eriti vastiku alguse esmaspäeva varahommikul mingi umbes kella kolme paiku, kui mobiiltelefoni helin mu magusast unemaailmast karmi reaalsusesse sikutas. Uimaselt telefoni ekraani põrnitsedes nägin, et mulle helistas M. Kõhklesin päris pikalt, kas võtta kõne vastu või vajutada telefon hääletuks ning ise unne tagasi vajuda. Kahjuks tegin vale otsuse ja võtsin kõne vastu. Igal eluhetkel ei saagi inimene alati tarku otsuseid vastu võtta. M oli Tallinnas kuskil sõpradega joomas, seega oli ta maani täis ning kuna ta magama ei tahtnud minna (siis ei saanuks õigel ajal üles), oli tal vaja kedagi, kellele oma rasket elu kurta. Headel aegadel ei tule ma talle kunagi meelde, ikka ainult halbadel, võin etteruttavalt kinnitada. Ta on ikka megaego, sest alles pärast mingit kahte tundi oma raskest elust halamist tuli talle meelde küsida, kuidas minul läheb... :) No tegelikult pole sel tema elul häda midagi, ainult ta ise on nii suur luuser, et saaks isegi luuserite maailmameitrivõistlustel 2. koha. Esimese koha saamiseks oleks ta lihtsalt liiga luuser. Nojah. Üldiselt lubas ta lahkesti, et kui Jõhvi jõuab, toob mulle mu telefoni ja raamatu ära ja tahtis suhteid klaarida, aga sellele jutule ma tegin kiire lõpu, sest mis möödas, see möödas. Nii ta mind siis kuueni hommikul üleval hoidiski ja nii ma pidin tööle ka minema - olin tööl nagu kehvemat sorti zombi, aga õnneks oli lühike päev. M'ist kuulsin järgmine kord neljapäeval, kui ta mulle keset tundi helistas. Seekord jätkus mul siiski mõistust kõnet mitte vastu võtta, et küll ta kannatab. Kannataski. Kui tagasi helistasin, siis selgus, et ta oli kogu oma raha maha joonud ja bussipiletiks enam ei jagunud. Et kas ma ei saaks talle ülekannet teha. Ma ei kanna paroolikaarti kaasas ja nii ma talle ütlesin ka, et kui ta enne seda, kui mina ükskord koju jõuan pole Tallinnast tulema saanud, siis kannan talle bussipiletiraha üle. Muidugi polnud ta kelleltki seda raha saanud, ikka pidin mina ta jälle s***hunnikust välja tõmbama. Sõimasin teda natuke, sest ma tõepoolest olin maruvihane. Mitte selle 150 krooni pärast muidugi, aga et ta üldse sellise situatsiooni suutis kokku keerata! Seda ma ei tea, kas ta ka Jõhvi jõudis, sest oma telefoni ja raamatut ma muidugi näinud ei ole. Vot selline nädal siis! Nojah, ja kõigele lisaks jäin ma reedel ette hoiatamata ja täiesti ootamatult ühest hambast ilma, mis polnud just ka maailma meeldivaim uudis... Sihuke vastik nädal siis.
Pilt on leitud Flickri Creative Commons otsingust ja selle omanik on kasutaja nimega splorp
irja panna, aga kuidagi ei jõudnud selleni. Seekord saab minu kokkuvõte siis selline.Nojah, minu nädal sai seekord eriti vastiku alguse esmaspäeva varahommikul mingi umbes kella kolme paiku, kui mobiiltelefoni helin mu magusast unemaailmast karmi reaalsusesse sikutas. Uimaselt telefoni ekraani põrnitsedes nägin, et mulle helistas M. Kõhklesin päris pikalt, kas võtta kõne vastu või vajutada telefon hääletuks ning ise unne tagasi vajuda. Kahjuks tegin vale otsuse ja võtsin kõne vastu. Igal eluhetkel ei saagi inimene alati tarku otsuseid vastu võtta. M oli Tallinnas kuskil sõpradega joomas, seega oli ta maani täis ning kuna ta magama ei tahtnud minna (siis ei saanuks õigel ajal üles), oli tal vaja kedagi, kellele oma rasket elu kurta. Headel aegadel ei tule ma talle kunagi meelde, ikka ainult halbadel, võin etteruttavalt kinnitada. Ta on ikka megaego, sest alles pärast mingit kahte tundi oma raskest elust halamist tuli talle meelde küsida, kuidas minul läheb... :) No tegelikult pole sel tema elul häda midagi, ainult ta ise on nii suur luuser, et saaks isegi luuserite maailmameitrivõistlustel 2. koha. Esimese koha saamiseks oleks ta lihtsalt liiga luuser. Nojah. Üldiselt lubas ta lahkesti, et kui Jõhvi jõuab, toob mulle mu telefoni ja raamatu ära ja tahtis suhteid klaarida, aga sellele jutule ma tegin kiire lõpu, sest mis möödas, see möödas. Nii ta mind siis kuueni hommikul üleval hoidiski ja nii ma pidin tööle ka minema - olin tööl nagu kehvemat sorti zombi, aga õnneks oli lühike päev. M'ist kuulsin järgmine kord neljapäeval, kui ta mulle keset tundi helistas. Seekord jätkus mul siiski mõistust kõnet mitte vastu võtta, et küll ta kannatab. Kannataski. Kui tagasi helistasin, siis selgus, et ta oli kogu oma raha maha joonud ja bussipiletiks enam ei jagunud. Et kas ma ei saaks talle ülekannet teha. Ma ei kanna paroolikaarti kaasas ja nii ma talle ütlesin ka, et kui ta enne seda, kui mina ükskord koju jõuan pole Tallinnast tulema saanud, siis kannan talle bussipiletiraha üle. Muidugi polnud ta kelleltki seda raha saanud, ikka pidin mina ta jälle s***hunnikust välja tõmbama. Sõimasin teda natuke, sest ma tõepoolest olin maruvihane. Mitte selle 150 krooni pärast muidugi, aga et ta üldse sellise situatsiooni suutis kokku keerata! Seda ma ei tea, kas ta ka Jõhvi jõudis, sest oma telefoni ja raamatut ma muidugi näinud ei ole. Vot selline nädal siis! Nojah, ja kõigele lisaks jäin ma reedel ette hoiatamata ja täiesti ootamatult ühest hambast ilma, mis polnud just ka maailma meeldivaim uudis... Sihuke vastik nädal siis.
Pilt on leitud Flickri Creative Commons otsingust ja selle omanik on kasutaja nimega splorp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar