Iseenesest pole mul 13. ja reede suhtes mingeid negatiivseid emotsioone. Üldse mitte emotsioone. Emotsioonide kohta veel niipalju, et üks kümnendik ütles mulle täna, et olen juba teist päeva nagu emo... Mingi lõpp oli sel sõnal, mille olen suutnud ära unustada. :D Aga tegelikult on selles isegi terake tõtt, sest tõepoolest hakkab mul tekkima täielik masekas. Ise ka ei tea päris täpselt, miks. Algas esmaspäevast vist. Hommikul tundsin, et olen selja ära maganud - vana radikuliitik nagu ma olen... Töölt tulles pidin aü raamatupidaja juures käima, kõik oli telefonitsi kokku räägitud, aga pidin veel kodunt läbi minema. Päike paistis ja esimest korda kuulsin sel talvel tihaste laulu! Kevad on tulekul! Aga nii pagana libe oli! Läksin koju ringiga, et libedat ja kaldus teelõiku vältida, aga siis suutsin ennast oma kodumaja otsa juures kõhuli veelompi lennutada! Käsi lõhki ja põlv sinine ning riided läbimärjad. Vedasin ennast siis trepist üles ja helistasin raamatupidajale, et ma täna küll tulema ei hakka... Viskasin riided radikate peale kuivama, sest linna pidin nagunii minema. Helistasin M. le, et äkki ta tuleb õhtul läbi ja kleebib mulle Olfen plaastri selja peale. Mul nimelt jääb selg haigeks sealt abaluude vahelt täpselt ja ma ei ulatu ise mingi nipiga sinna plaastrit kleepima. Noh, pika hambaga ta lubas "vaadata". Vaatab senimaani kusjuures - pole enam temast kuulnud ei kippu, ei kõppu nagu öeldakse. Ühesõnaga, kui mina ei helista, siis me ei suhtlegi? No pole minul ka teda rohkem vaja kui temal mind. Kusjures - mul on tekkimas see masekas ja ma isegi ei taha temaga suhelda praegu - võib juhtuda, et enam kunagi ei tahagi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar