Mad house

Täna on küll selline päev, mis oleks võinud lõppkokkuvõttes olemata olla. Ja eilne. Eile kusjuures ma isegi ei osanud vihastada selle 11. klassi petitsiooni peale, aga täna ma vihastasin küll täiega. Kuna ma asjaosalistele ei saa näkku öelda seda, mida ma tegelikult öelda tahaks, siis püüan siinkohal midagi kirja panna. Esiteks oli nagu löök allapoole vööd see, et eestkõnelejateks olid valitud (ennast pakkunud?) just need noormehed, kellest ma seda kõige vähem oleks oodanud. Tõenäoliselt nad ise ei olnudki algatajad, aga nad on ühed julgemad... eks seetõttu neid oligi ette lükatud. Kohe nimekirigi oli kokku pandud ja puha. Hakka või ise kohe uskuma, et õpetaja käib kogu aeg nende tundide ajast kinos, paljundamas, parandab 6. klassi töid ja muud sellist. Oh neid vaesekesi küll! Küll neil on ikka kehvasti vedanud! No sorry! Igasuguseid asju tuleb ette. Ja mitte ainult minul. Tuleb neid ette kõikidel õpetajatel, õpilastest muidugi rääkimata. Lausa naljakas tundus mulle, et petitsioonile olid alla kirjutanud ka need õpilased, keda ma tavaliselt ainult järelvastamistel näen. Aga ennäe! Nagu kooli nägu näitavad, nii kohe revolutsiooniteele asuvad kah! Teiseks. No kolleegide hulgas on ikka kord majas - kes sulle juba kord noa selga löönud, teeb seda ikka ja jälle. Mõnuga. Selle asemel, et täna seal rääkida, kuidas juba sügisest saadik käivad mingid tema klassi lapsed talle matemaatika peale kurtmas, oleks võinud siis kohe sügisel tulla ja rääkida minuga. Inimlikult. Silmast silma. Ja lapsi julgustama küsima ja rääkima rohkem ning muidugi pingutama. Miks mul jäi küll selline tunne, et see rühma (klassi?) hoiak on osaliselt just selle kabineti ukse tagant mahitatud? Ausalt öeldes ma ei imestagi selle üle. Paralleelklassi juhatajat küll polnud seal kohal. Ma ei tea, ta ikka ehk oli informeeritud? Huvitav, kas kõnealusel kolleegil endal tundi polnud või oli minu materdamine nii oluline tegevus, et kohe tund tuli sellepärast ära jätta? Peaks homme tunniplaanist vaatama... kui meeles on muidugi.
Kolmandaks. Kui täna ei mäletanud rühmast keegi sõnagi sellest, mida ma EILE seletasin, siis ei maksa mulle jahuda, et valmistutakse praegu juba riigieksamiks. Riigieksam on küll hea vanker, mida oma hoiakutest tulenevate püüdluste vankri ette rakendada. Ja juhtkonnal pole ka midagi selle peale öelda... lapsed tahavad ikkagi riigieksamiks valmistud. Mõelge, RIIGIEKSAMIKS! Nagu lambad kunagi noogutavad juhtkonna liikmed selle peale mõistvalt pead. Ja lolliks jääb ikka õpetaja. Alati on asju,millest kinni hakata. Alati. Minu puhul seda enam, sest ma olen suht-koht otse ütlemisega,... seega on ikka midagi võimalik leida. Nojah... aga mida siin ikka halada. Elu on kord selline. Tuleb seda siis lihtsalt otsapidi veeretada. Igatahes.... koduseid ülesandeid hakkavad nad saama isuga. :) Ja muid asju ka muidugi! Ning loenguid ikka ka, et asjal oleks vürtsi!