Mustade mõtete kodu

Mustade mõtete kodu kolis ära

2011-06-01T19:43:00.000+03:00

Kolisin suuremat privaatsust võimaldavasse WordPressi.

Riigieksaminädal

2011-05-10T15:51:00.004+03:00

Sel aastal on eriti irooniline, et matemaatika riigieksam toimub 13.ndal ja reedel. Kui see möödunud kooliaasta lõpul teatavaks sai, siis juba nokkisin oma (siis tulevaste) abiturientide kallal selle pärast, et matemaatika riigieksami valib igaüks oma ebausu taseme järgi! :) Minu enda jaoks pole 13. kunagi eriti mingi halb päev olnud - 13 valitseb niigi suht mu elu üle... :) Ikkagi sünnipäev 13. kuupäeval, elan majas nr 13 ja korterinumber on 26 = 2 x 13.
Nojah! Nüüd on see riigieksami päev praktiliselt ukse ees ning abituriendid teevad iga päevaga aina uskumatumaid ning nõmedamaid vigu mu meelest! :)
Ma siiski usun nendesse ning loodan nende peale. Rühma keskmiseks (hm! mul on muuseas täpselt 13 (!) eksamitegijat) prognoosin siiski ligikaudu vabariigi keskmise lähedast tulemust, sest mul pole väga kõrgeid "tippe", aga mõned eriti madalad "orud" on ikka. Mul on muidugi üks "sajale punktile tegija" ka ning jutumärgid on sealjuures täiesti asjakohased. Täna sündis viimatimainitud abituriendiga ka vastavasisuline kihlvedu - tema väitis, et teeb matemaatika riigieksami 100-le punktile ning mina jälle, et ta seda ei tee. Kaotaja kingib lõpuaktusel võitjale suure, sülesuuruse lillekimbu. Ma ei teagi, kas mul nii suurt vaasi üldse on... :) Üldiselt on see kihlvedu minu jaoks nagu lapselt kommi ära võtmine muidugi, aga ise ta seda hirmsasti tahtis. :D

~~Praegu raiskan siin oma aega, istudes 10. klassi sisseastumistesti tegijate juures,~~ ~~tundes ennast Iro poolt haledalt ärakasutatuna. Ta oli mulle juba enne üht-teist võlgu (nagu näiteks pool elu või nii ;)), aga selle teenega tema võlakoorem muudkui kasvab!~~ Vaevu oli see ving ja hala siia kirja saanud, kui tuli Iro ja päästis mu ära! Igavesti talle tänulik! :)

Pildi pätsasin siit.

Head põrumist riigi-, kooli ja elukoolieksamitel!

2011-04-21T18:55:00.001+03:00

Täna pidasin abiturientidele viimase tunni. Kurb oli ja on praegugi, kui sellele mõelda. Tuletasime meelde vanu aegu, sõime kooki ja naersime.
Mõningaid tänaseid abituriente olen õpetanud kuus aastat - seitsmendas arvutiõpetust ja alates kaheksandast matemaatikat. Eks meil ole olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga need, kes koos minuga on jõudnud riigieksamite lävele, on kõik äärmiselt toredad ja tublid noored inimesed! Ja ma hakkan nende järele kindlasti igatsema!

Pisar kippus täna silma ikka täitsa mitu korda - kasvõi siis, kui Helle abiturientide poolt lillekimpu tuli üle andma ja ütles: "Meie hakkame Teie järele ka väga igatsema!" Sellised hetked ongi see miski, mis on õpetajaameti juures niisugust, mida teistes ametites ilmselt ei koge. Väga kena liigutus abiturientide poolt oli igale kimbule lisatud nimeline sedel: "Õp. See-ja-see! Õpime neilt, keda armastame. Aitäh! 12. a ja 12. b". Lihtne ja ilus!

Üks väike muie ka siinkohal...
Martin tahtis minuga koos pilti teha. Organiseeris ta siis minu ja Sassi õpetajate tuppa ning lavastas kaadri ning Helena tegi Sassi iPhone'ga (millega muuseas helistada ei saa) pilte. Pildid tehtud, arenes edasi järgmine dialoog:
Mina: "Nüüd on Sul minust mälestuseks pilt ka."
Martin: "Jah! Ma raamin selle pildi ära!"
Helena: "Kus Sul meist raamitud pilt on?"

Jajah! Naised tulevad ja lähevad, aga matemaatikaõpetajad jäävad! :)

Proovieksam

2011-04-14T13:48:00.001+03:00

Täna on meil tõeline pidupäev - riigieksami proovieksam. Kui ikka terve gümnaasiumi jooksul on tehtud tõhusat tööd, siis on eksam tõeline pidupäev! ;)

Nojah... Kui juba pärast I osa öeldi mulle, et mind lihtsalt tahetakse ära kägistada... :)
Iseenesest polnud isegi väga hull eksam ju.

Ei tea, mida 12. a eksamist arvas... :)

Oled sa mõelnud või tundnud, mis saab kui mind enam ei ole...

2011-03-29T00:35:00.002+03:00

Selline tuju siis...

2011-03-29T00:27:00.003+03:00

Märtsikuu viimane pühapäevaõhtu

2011-03-27T21:45:00.001+03:00

Kui arvestada, et seekord tüdinesin ma lumest sisuliselt esimese lumesajuga, oli see siis oktoobris või novembris, siis olen senini isegi hästi vastu pidanud. Aga mis ikka liig, see liig. Iga kord, kui meil on mingi üritus ees, siis loomulikult tuiskab! Vanematekoju tuleb sõita nagu tunnelis - mõlemal pool täpselt autolaiust kitsast teed on 2,5 meetrised lumevallid! Ko-hu-tav!

Läbi!

2011-03-18T10:31:00.000+02:00

Tänasega saab läbi 10 nädalat risti ja viletsust ehk 3. veerand!

Pilt on pärit siit.

Pannkoogid naistepäevakastmes

2011-03-10T13:52:00.000+02:00

Pühapäeval olid siis Riigikogu valimised teatavasti. Tulemus mulle ei meeldi ja kinnistab veelgi minu arvamust, et Eesti valija on keskmisest rumalamgi - miski muu lihtsalt ei selgita reformarite populaarsust. Seekord olid minu jaoks teisest küljest vast viimased valimised ka korraldamise poole pealt, sest edaspidi ei kavatse ma enam isegi komisjoni töös osaleda, selle juhtimisest muidugi rääkimata. uus esimees sai oodatult hästi hakkama ning ega tal tegelikult mind poleks seal komisjoni liikmena üldse vaja olnud ka (seda väites püüdsin pühapäevasest pikast passimisest ära hiilida, aga ta ikkagi ei lasknud mind koju jääda). :) Lõpetasime pärast häälte üleandmist kahekesi lahendades tühjas koolimajas ühe vahuveini kahe peale. Viimase tilgaga suutsin mina muidugi lauda ja põrandat pesta...

Selleaastane naistepäev möödus samuti meeleolukalt - meessoost gümnaasiumiõpilased olid ette valmistanud vahva kontserdi ning koolipäeva lõpp tipnes direktori ja õppealajuhataja ühise pannkoogiküpsetamisega oma naiskolleegidele. Igati mõnus mõte ja pannkoogid maitsesid ka hästi!

Pilt on puhtalt illustratiivne ja on pätsatud siit.

In Memoriam

2011-02-25T18:53:00.000+02:00

Sain mõned hetked tagasi kurva uudise - mul ei ole siinpoolsuses enam ühtegi tädi. Olgu Su teekond seal mälestuste ookeani radadel igavesti päikseline, kallis tädi Eha...

Minu hääl

2011-02-25T07:33:00.000+02:00

Seekord juhtus nii, et elektroonilise hääletamise esimene päev langes kokku vabariigi aastapäevaga. Postimees Online väitel oli õhtuks üle 15000 inimese juba oma hääle andnud, mina nende seas.

Seoses valimistega on mul hinge peal veel üks asi - aina enam ja enam tundub mulle, et Eesti valija on keskmisest rumalam, sest kuidas muidu oleks võimalik, et rahvast, kellest üle 75% tuleb kehvasti ots-otsaga toime (mingi uuringu tulemus nii igatahes väitis), valib ennustuste järgi kõva veerand (kui veel hästi läheb!) parteid, mis seisab kindlalt põhimõtte eest, et rikkad peavad veel rikkamaks saama ja vaesed surgu parem maha!Seal hulgas süle ja seljaga noori, kellel hinge taga pole isegi paari puhast pesu ning kuuldavasti ka grupp seltsimehi pensionäride arvukatest ridadest... Kui esimesed saavad oma lollust tõepoolest noorusega vabandada, siis mis neil teistel enda kaitseks öelda on?

Liisi Koikson laulab ka häälest:

Vooluga päri...

2011-01-29T10:44:00.000+02:00

Testimismaania on tabanud blogosfääri. Jälle. Seekord siis sedaviisi. Selline Harju keskmine.

Your Aspie score: 76 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 135 of 200
You are very likely neurotypical

Fotojaht: Roostes

2011-01-16T10:47:00.000+02:00

Läbi roostetanud trellide vabaduse poole.

Roostetanud kinnisidee...

Roostes raudsiilid.

Roostekarva sügis.

Roostekarvaline, suur ja sõbralik.

Teised korrodeerunud.

Raha nagu raba!

2011-01-08T22:40:00.001+02:00

Sellenädalase fotojahi teemaks on raha. Õigustatult, sest viimasel ajal arusaadavatel põhjustel on raha Eestimaal väga aktuaalne teema. Täna juhuslikult pealt kuuldud vestlusekatke ühe müüja ja ostja vahel pani mind pisut muigama, aga oli ka eriliselt südantsoojendav - müüja küsis nimelt ostjalt, kas too maksab eurodes või "meie" rahas... Mõlemad olid venekeelsed inimesed kusjuures. Olgu öeldud, et ostja maksis "meie" rahas. Kurb on, et tegelikult polegi kroon enam "meie" raha, aga mis sinna ikka teha.
Minu 1927. aastal sündinud isa on näinud sisuliselt kõiki Eesti rahareforme, alustades sellest kui markadest said kroonid ja lõpetades nüüd sellega, et kroonidest said eurod. Kui inimesele on segastel aegadel antud pikk elu, siis ikka jõuab näha igasugu segadusi...
Aga fotojahi jaoks pildistasin üles oma arhiivikarbis peidus olevad eri riikide mündid. Üks väga kallis sõber kinkides kunagi mulle rahakassa, pani sellesse lisaks kroonidele erinevate riikide münte, ise lisasin kunagisest Itaalia-reisist jäänud liirid juurde. Liirid ka ju euro poolt alla neelatud raha.

Keskel minu isiklik lemmik - Vatikani 500-liirine, paavsti pilt peal ja puha.

Teiste raha saad lugeda siin.

Minu blogiaasta kokkuvõte

2010-12-31T16:38:00.000+02:00

Sel aastal siis sedamoodi...

Ma mõtlesin päris pikalt, kuidas seda blogiaastat kokku võtta, aga lõpuks otsustasin kiretu loendamise kasuks - lugesin kuude kaupa kokku postitused (õnneks tegi Blogger selle minu eest ära) ja postituste alla kirjutatud kommentaarid. Tulemus sai just selline nagu sai...

Head vana aasta lõppu kõigile!

Fotojaht: The Best Of...

2010-12-25T17:20:00.001+02:00

Sel korral peaks fotojahis tegema ringi peale oma fotojahi-aastale, aga mina otsustasin sealhulgas ka aastale 2010 ringi peale teha. Ega seda aastat polegi enam pikalt jäänud - alla nädala. Seega Minu 2010.
Võtsin esimest korda oma uue fotika tundmaõppimise ette alles märtsis, kuigi fotikas oli olemas juba jaanuari algusest, aga polnud aega süveneda ja polnud ka põhjust. Märtsis isa sünnipäeval siis tegin esimese seeria. Ausalt öeldes ei pea ma ennast muidugi fotograafiks, lihtsalt isehakanuks, kes mõnikord pilte klõpsib teha...

Sellel pildil on muidugi kadreering totaalselt paigast ära, aga ikkagi mulle see pilt meeldib - selles on niisugust võrratut vitaalsust mu meelest!

Õnneks sulas lumi ka aasta 2010 kevadel (kuigi mõnikord tekkis selles lumeuputuses tõepoolest selline tunne, et suvi ei tule enam kunagi) ja saabus jaanipäev...

See pilt on väga nostalgiline. Esiteks muidugi suve ja jaanipäeva pärast, aga teiselt poolt... seda käru pole enam olemas. Isa lammutas selle suve jooksul ära - see on nii kohutavalt kurb, et minu 84ndat käiv isa valmistub äraminemiseks ning lammutab vähehaaval suurema osa sellest, mille ta elu jooksul oma kätega ehitanud on.

Siin sain pildile ühe teelise, kes kogu oma varandust endaga kaasa tarib.

Juuli alguses käisin Viinistus.

Augustis sattusin Saaremaale.

Vahepeal saabus ka sügis koos oma värviküllusega...

Oktoobri lõpus viis elu (noh, tegelikult muidugi oma osa oli selles tööandjal ning loomulikult ka bussil) mind Pihkvasse - esimest korda elus sattusin Venemaa sellesse osasse, enamasti olen sattunud Narva jõe taha ja kaks korda kunagi ka Moskvasse.

See Pihkva kremli panoraam on kokku pandud kolmest (või äkki isegi neljast) pildist.

No tuletage ausalt meelde, millal te viimati nägite kettaga telefoni oma aus ja hiilguses?

Ja lõpetuseks selle nädala neljapäeva hommik...

Selle lingi tagant leiad teised kokkuvõtteid tegemas.

Võimas värk!

2010-12-18T21:40:00.001+02:00

Seekord otsitakse fotojahil võimsaid asju. Ega erinevatest loodusnähtustest võimsamat vist polegi? Kui siis mõni eriti võimas tunne äkki?

Kõige värskema võimsa loodusmänguna on kindlasti valusalt meeles see kena naisenime kandnud detsembrikuu esimest dekaadi lõpetanud tuisk. Sel pildil ta seal akna taga möllab. Siiski-siiski! Kohe näha, et naisenimega torm - akna nii kenasti ära dekoreerinud! :)

Lumega oli juba möödunud talvel meil eriti hästi... või halvasti - kust otsast vaadata. Igatahes olid lumeolud võimsad. Pilt on tehtud 25. veebruaril ja meie pool kandis oli üsna tavaline, et maja oli akendeni lumme mattunud.

Sellest võimsast pilvest lund ei tulnud, küll aga vihma ja rahet. Seda pilti olen küll ükskord varemgi demonstreerinud, vist pilvede kategoorias.

Ma usun, et keegi ei taha vaielda selle üle, et äike on võimas loodusnähtus. Ja ohtlik ning hirmutav!

Nüüd üks rahulik pilt ka demonstreerimaks siiski veel üht võimsat loodusjõudu - sel jääl pidi ikka hirmus jõud olema, mis sellised kivirahnud siia Eesti rannikule vedis omal ajal...

Teised, kes otsivad võimsaid asju.

Fotojaht: Raamat

2010-12-12T13:50:00.001+02:00

Mõtlesin kaua, missuguseid raamatuid seekord modellina kasutada. Otsustasin lõpuks presenteerida oma kõige vanemat ja kõige uuemaid aardeid.

Minu raamatukogu kõige vanem raamat - 20. sajandi alguses
trükitud lauluraamat.

Lauluraamatu omanik on olnud algselt minu vanaonu Julius
Piim.

Lauluraamatu sain päranduseks vanaemalt. Perekonnapiiblile pani õde käpa peale... :)

Minu kõige uuemad - Venemaalt tellitud matemaatikaraamatud.

Käisin pakil alles neljapäeva õhtul tuisuga postkontoris järel.

Lisaks tahaksin siin näidata täielikku rariteeti, mis on ajutiselt minu käes digitaliseerimisel. See on Helend Peebu käsikiri oma noorusest ja kooliajast...

Teised kirjandushuvilised leiad siit.

Moonika, Moonika, tuult kroonib...

2010-12-10T21:30:00.001+02:00

Vägisi kippus meelde see vana laul...

Õpetajate toa aken. Kaunistuste eest hoolitses Monika.

Tuisk õpetajate toa akna taga.

Lumi on kinni tuisanud muusikaklassi aknad.

Imposantne purikas akna taga.

Minu klassi kinnituisanud aken.

Isadepäev

2010-11-14T12:48:00.000+02:00

Olen juba mitu aega oma isast tahtnud kirjutada,aga kuidagi pole senini selleni jõudnud, tänane isadepäev tundub olevat selleks otstarbeks aga igati sobiv.
Kui alustada algusest, siis mu isa on veel esimese eestiaja mees, sündinud 1927. Ta oli pere teine laps, enne teda oli peres tütar ning kahe aasta pärast sai ta endale lisaks väikese vennakese, aga mõned kuud pärast venna sündi 1929 suri nende isa ja ema jäi üksi kolme lapsega. Vanaema oli kange naine, hoolimata sellest, et leseksjäämisel oli ta kõigest 33-aastane pühendus ta oma laste üleskasvatamisele ning mehele enam ei läinud, kuigi kuulu järgi tahtjaid oleks olnud küll. Kuna pere majanduslik olukord polnud just kõige parem, siis isa kui vanem poeg pidi varakult hakkama talutöid tegema ning põhilise õpetuse sai ta selles naabrimehelt, sest oma isa tal ju polnud. Siiani tuletab ta naabrimeest aeg-ajalt ikka hea sõnaga meelde, kui oma noorusaega meelde tuletab.
Formaalne haridustee piirdus tal Jõhvi 6-klassilise algkooliga enne sõda ja sõja ajal ning Sillamäe tööstuskooliga vahetult pärast sõda. Isa on rääkinud lugusid sellest, kuidas Sillamäele noored mehed läksid jala (noh, ainult 20+ kilomeetrit :)) ja kuidas nad kolasid sõjast maatasa tambitud Sinimägede lahingutandril, purukslastud sõjatehnikast, leitud laskemoonast ja relvadest ja muustki...
Haridust mu isal küll eriti pole, küll aga on tal alati olnud superhea tehniline taip ning juba aegadel, mida ma mäletan on selgelt meeles, kuidas tema juures käisid oma tehnikavidinaid parandamas temast kaugelt kõrgema haridusega mehed. Kui midagi oli vaja parandada, siis tuldi ikka minu isa juurde, olgu siis kaevanduses (tema väga pikaajaline tööandja) või külas, kus elasime. Tullakse veel praegugi, aga enam isa ei taha teiste tööd teha võtta, sest silmanägemine poel enam see ja eks aeg on olnud ka muus osas armutu.
Oma lapsepõlvest mäletan seda, et isa oskas kõik asjad ära parandada. Noh, kindlasti mitte absoluutselt kõik asjad, aga suurema osa asjadest, mis katki läksid. Isa ei kaotanud kunagi närve, lapsed ei tüüdanud teda kunagi, kuigi ega ta minuga spetsiaalselt eriti koos midagi ette ka ei võtnud. Selleaegsetel isadel polnudki see vast kombeks, lihtsalt kõik ühised tegevused, mis perega ette võeti (noh, tavaliselt erinevad tööd) tähendasid ka laste kaasamist neisse.
Nüüd mõned segased mälestuskillud minu lapsepõlvest ja noorusest:

Isa oli super asjadeotsija - kui majapidamises miski asi kaduma läks, siis tavaliselt leidis selle isa - ta oli metoodiline ja rahulik ning see viis alati tulemuseni.
Mu isa oli nooruses palju lugenud ja mäletab loetut, aga ka filmides nähtut detailideni hästi. Kuna ta luges aeglaselt, siis vast oli tal aega rohkem detaile märgatagi? Mina olen alati raamatuid nö neelanud, ehk lugenud väga kiiresti.
Ma olen oma isa pesamuna, hiline laps ja issi tütar siiani, kuigi algselt ootas ta loomulikult hoopis poega, sest üks tütar oli juba olemas. Olen mitmes asjas ka isa moodi - samamoodi arenenud tehnilise taibuga, samamoodi vihkan organiseerimist ja sekeldamist, samamoodi armastan magusat. Issi tütar, kes sündis issile sünnipäevakingiks üks päev enne tema enda sünnipäeva.
Mul on senini alles keskkooliaegne kiri, mille olin ükskord jätnud köögilauale isa öisest vahetusest ootama: "Olen pankrotis, antakse oksjonile. Jäta rubla." Isa jättis siis alati kolmeka ja see oli sel ajal koolilapse jaoks terve varandus!

Ma olen õnnelik, et mulle on antud nii pikalt olla koos oma maailma parima papsiga, aga mul on meeletult valus näha, kui armutult on aeg temaga käitunud!
Ja lubage nüüd esitleda - minu isa, alati ema kõrval, alati oma tütarde jaoks olemas:

Vaikus

2010-11-12T10:25:00.001+02:00

Kui seal kusagil Internetiavarustes on keegi, kes aeg-ajalt mu blogisse pilku heidab, siis on ta kindlasti tähele pannud siin juba tükimat aega haigutavat vaikust. No on vaikus jah... Vaikelu sooja novembrialguse, udu ja tööga.
Nii kiire on kogu aeg, et pole nagu aegagi endasse süüvida, et pole aega sõnastada klaviatuuril neid mõtteid, mis peas tegelikult olemas on. Eelmise aastaga võrreldes on mul nädalas neli tundi rohkem anda ja see ka muidugi tähendab midagi, aga suurem aja- ja energiaröövel on see nö ümberõpe Narva Kolledžis, mis lõpptulemusena ongi sisuliselt üks raisatud aeg, aga kui korra sai alustatud, siis võiks ju muidugi ka paberi kätte saada. Praegu peaks mul käima esimest nädalat nõustamispraktika, aga selle peale pole ma veel mõtlema hakanud. Sel nädalal alustasin õpetajate digifotode alase koolitusega - otse loomulikult ei saanud ma gruppi täis ning seega ei saa ka töötasu lõpuks täismääras. Mitte et see oleks just ülemäära oluline, aga tahaks oma töö eest ikka tasustatud saada ju ka. Täna on meil kriisiplaani koostamise koolitus või nõupidamine või kuidas seda nüüd õigem oleks nimetadagi. Otse loomulikult olen ma ka kooli kriisikomisjonis. Ma üldse olen peaaegu igas komisjonis või kogus, mis meil iganes moodustatakse ja sugugi mitte sellepärast nagu ma hirmsasti sinna trügiks... Kuidagi on niimoodi välja kujunenud. Kes teeb, see peab jõudma lihtsalt!
Pärast seda nõupidamist või koosolekut või mis iganes see meil siin täna toimub, lähme U. kahekümneviiendat sünnipäeva mälestama ja homme õe eksämma 80.-le juubelile (ärge küsige, mis mul sinna asja...). Pühapäev on ka juba planeeritud - 12. klassi kontrolltööd ootavad juba teisipäevast alates parandamist...

Pildi panin pihta siit.

Fotojaht: Armastus

2010-10-30T11:48:00.000+03:00

Käib aimamatut rada armastus
ja ometi näib viibivat ta vaim
peaaegu kõiges, mida puudutad.
/Doris Kareva/

Alustuseks üks pilt, mis on tehtud aastal 1958, ajal kus minu sünnini oli veel rohkem kui kümme aastat. Pildil minu ema koos mu õega ja pilt on siin sümboliseerimaks EmaArmastust.

Ka järgmine pilt on minu vanematest, sest kui ikka täna kuu aja pärast saab inimestel 53 aastat abielus oldud, rõõme ja muresid jagatud, siis mis muud saab see olla kui Armastus?

Aga üldiselt on armastustki mitut sorti...

LoomaArmastus?

LooduseArmastus?

JumalaArmastus?

Teised armastuse jahtijad.

Fotojaht: Käed

2010-10-16T10:09:00.000+03:00

Asjalikud käed.

Kinnastatud käed.

Unised käed.

Sõbralikud käed.

Varjavad käed.
Aususe huvides olgu öeldud, et seekord ei pildistanud mina vaid pildistati mind.

Teiste käte kantud leiad siit.

Pihkva - 10. - 12. oktoober 2010

2010-10-16T08:26:00.001+03:00

Veel pilte.

Fotojaht: Kirju

2010-10-01T22:53:00.000+03:00

Elu on kirju nagu.... nagu.... nagu....
Muhu naiste käsitöö...

nagu indiaanimuusiku rõivas...

nagu paabulinnu rüü...

Teiste leitud kirju-mirju.

Kuidas sünnib kunst ehk õpetajate päev

2010-10-01T21:00:00.001+03:00

ja TAHMA KASETT (uskumatu, et abituriendid suudavad ühes sõnas tervenisti kaks viga teha!)

Kuidas ilm ikka pöörab...

2010-09-26T09:54:00.000+03:00

Minu sellenädalase fotojahi teema avaneb kahe erineva pildi kaudu: esimene pilt on võetud 15. detsembril 2006 ja see paistab uskumatult kevadine - nagu polekski detsembrikuu. Teine pilt on samast kohast (loe: samast aknast) võetud 31. detsembril 2006 ja sellel on fikseeritud tolleaastane esimene lumi... Kuidas ilm ikka pöörab!

15.12.2006

31.12.2006

Teised pöörmeseadjad leiad siit.

Uue eKooli veidrused vol2

2010-09-25T12:34:00.000+03:00

Uuele eKoolile ei meeldi hinded, olen ma aru saanud. Juba kord varem ehmatas eKool hinnete sisestamise katse peale mu kolleege teatega "Error" ja neljapäeval siis mind. Olin terve hunniku hindeid juba sisestanud kui järjekordse hinde kommentaari salvestamise katse peale sain vastuseks "Error".

Püüdsin mitu korda, aga ikka sama jama. Panin siis päeviku kinni ja üritasin päevikut uuesti avada. "Error"!

Päeviku sulgemiskatse peale sain lõpuks samuti vastuseks "Error". Proovisin siis koolist lahkuda ja omaenda avavalikutele suunduda. Kõik, mis selle peale sündis oli see, et kooli vaade jäi avatuks, ainult nime kohale ilmusid sisselogimise jaoks tarvilike andmete väljad:

Mõtlesin, et ehk mind tõesti visati eKoolist välja ja üritasin siis uuesti sisse logida. Vastuseks sain:

Päh!
Panin seepeale selle lipiku kinni, kus eKool oli avatud ning avasin uue lehe ning toksisin eKooli aadressi aadressireale. Hm!

Enne kui ma jõudsin kuidagi reageerida, avanes mulle minu kooli vaade ja ma olin sisse logitud ja kõik toimis ja....
Ehh! Huumorikool!

Uue eKooli veidrused

2010-09-22T10:42:00.001+03:00

Olen üks neist inimestest, kes igapäevaselt on sunnitud oma töös kasutama Koolitööde AS poolt pakutavat eKooli nimelist teenust. Praeguseks momendiks on suurem osa Eestimaa inimesi kindlasti kursis sellega, et uut õppeaastat alustas suurem osa koole selle teenuse beta-testimisega (ehh! võib isegi olla, et alpha-testimisega). Tavalisele inimesele teadmiseks, et beta-versioon mingist tarkvarast või teenusest tähendab sisuliselt seda, et asi on küll valmis, aga kasutamise käigus vajab terve hulk konarusi silumist ning igasuguseid vigu võib ette tulla. Alpha on veel tükk maad varasem arengustaadium ühe tarkvara või teenuse elukaares. Kui Koolitööde SA oleks selle teenuse ausalt betaversioonina välja kuulutanud, siis oleks kõik olnud arusaadav, aga see jama, mis tegelikult tekitati on lihtsalt vastutustundetu ja pahatahtlik.
Koolitööde AS poolt on üsna hale väide, et need koolid, mis alustasid oma asjadega augustis, said kõik esimeseks septembriks töökorda. Kui õpilased "saabusid" uude eKooli alles 19. augustil, siis varem ei saanud ju põhiliste asjadega suurt midagi teha - ei saanud isegi katsetada siltide loomist-kasutamist, päevikute loomist-kasutamist jne. Jah, käisin isegi juunis administraatorina paar korda testimiseks avatud uue eKooli keskkonda vaatamas, aga kuna sealt puudusid täielikult nii õpilaste kui ka õpetajate andmed, siis teha polnud seal nagu midagi eriti... No õnneks ma pole päriselt see inimene, kes oma koolis kogu ekoolinduse eest vastutab, olen nö administraator rohkem oma lõbuks, aga kõikide vajalike andmete muutmise-lisamise võimaluste otsimise juures olin seekord küll. Ja kuigi ma ise olen tavakasutajast märksa kogenum arvutikasutaja, siis mõnigi koht uues eKoolis pani mindki vanduma ikka küll.
Kui tähelepanelikult kalendrisse vaadata, siis on täna juba 22. september, st õppetöö on kestnud juba kolm nädalat, aga ikkagi pole eKool saavutanud oma vajalikku funktsionaalsust täiel määral, kuigi iga päev võib sealt peaaegu leida jälle mõne üllatuse. Mõnikord isegi meeldiva... :)
Enam ei ole päris mitu päeva kohanud eKoolis rõvedat sõimu serbohorvaadi keeles [:) andku mulle nii serblased kui ka horvaadid andeks!] veateadetes a la

Kahjuks ma ei tabanud ära ükski kord päris veateatest screenshot'i teha ja olin sunnitud kasutama seekord fototöötlust... :), aga septembri alguspäevadel oli see üsna tavaline.

Aga ka praegu kohtab eKoolis ikka tõelisi veidrusi. Näiteks... õpilasele hinde paneku või puudumise fikseerimise jaoks avatakse õpilase kohta selline musta värvi kastikene. Absurdne on see, et sellest kastikesest pool jääb serva taha nii nimekirja esimeste kui ka viimaste õpilaste puhul ja kastikest pole võimalik liigutada ning ka akna kerimine selle vastu ei aita.

Kui tahad lisada hindele kommentaare (missugust võimalust Koolitööde AS esindajate poolt väga kiideti), siis nimekirja lõpus olevate õpilaste puhul ei ole tavalisel moel võimalik kommentaare salvestada, sest kastikese alumisse serva jäävad nupud jäävad lihtsalt järgmise bloki serva varju. Muidugi leidsin ma kogenud kasutajana lahenduse - klaviatuuri Tab-klahvi vajutades saab liikuda Salvesta nupuni, aga pärast sellist toimetamist kastikest sulgedes avastasin oma suureks üllatuseks, et hinnete tabel oli nimekirja suhtes salapäraselt nihkesse läinud ning sellisest anomaaliast ei olnud võimalik vabaneda muidu kui päevikut sulgedes ja uuesti avades. Absurd!

Eile avastasin, et mulle oli üks kontaktitaotlus nagu juuresolevalt pildilt näha. Huumor algas siis, kui tahtsin taotlust kinnitada. Ainus võimalus, mida mulle pakuti oli kustutamiseks. Ja nii see taotlus mul seal püsibki - ära kustutada ei taha, aga kinnitada ei saa.

Veel üks totrus on selline, et kui õpilane lõpetas meil kevadel näiteks 9. klassi ja suundus õppima mõnda teise kooli, aga mõtles kahe nädalaga ringi ning tuleb tagasi, siis ei saa kooli administraatori tasandilt teda õpilaste nimekirja lisada - selleks tuleb pöörduda Koolitööde AS poole, et nemad taastaksid ta kooli õpilaste nimekirjas... No sellist asja peab ikka teha saama kooli tasandilt.
Jama on selles, et tegelikult mingit head alternatiivi eKoolile pole - on jah küll kaks kooli loonud oma süsteemi, aga see on päris kulukas lõbu ning kõikidele koolidele pole see jõukohane mitte. Täitsa tobe oleks ka paberpäevikute peale tagasi minna, kuigi kindlasti igas koolis on mõned õpetajad, kes seda just nimelt eelistaksid.
Oijah! Ja uuest aastast tahab Koolitööde AS selle närvidemängu eest pealegi kaks korda rohkem raha!

Meie trepikoja kaunitar

2010-09-18T15:00:00.000+03:00

Mitu päeva juba sättis trepikoja teise ja kolmanda korruse vahel pesitsev kaktusemammi õitsemist. Neljapäeva pärastlõunaks olid õied lahti. Eks ole ju kaunitar!

Pildid klõpsasin moblaga, olin nimelt liiga haige, et oleks viitsinud kaameraga ennast trepikotta vedada.

Sinist ja ümmargust jahtides

2010-09-18T14:54:00.000+03:00

Tänu haigusele on mu jahimaa seekord tõeliselt piiratud läpaka kõvakettal oleva varasema jahisaagiga. Midagi ma ikka leidsin ka...

Ühe Saaremaise marjamammu...

Ühe terava teise poole...

Ühe meelespidamisele vihjava ümmarguse asemel pigem ümaravormilise suvemeenutuse...

Teiste jahiliste jahipaunade sisu näed siit.

Küllaga kulda

2010-09-16T20:28:00.000+03:00

Kased puistavad kulda, vahtrad on värvirüüsse ehitud. Sügis. Selline ilusamat sorti esialgu - soe ja väheste sademetega meie pool kandis (kui väike talvejope-kandmise-sutsakas septembri alguses välja arvata). Siiski-siiski... Tõbiseid on kuidagi palju ja täna lisandusin mina nende kuulsusetusse rivisse. Kuidagi jaksasin ennast pärast tööd apteegi kaudu koju vedada, aga siis vajusin voodisse. Palaviku ka viskas 37,8. Vastik! Brrrr!

Lõpmatuse kaks otsa

2010-09-11T11:12:00.000+03:00

Sellenädalase fotojahi teemaks on vastandid. Pakun mõned variatsioonid teemale.

Kõigepealt keskaegne kaminakoht ja kaasaegne tulekustuti.

Õied ja viljad. Tõsi, mitte küll vastandid, pigem ühe teekonna kaks otsa, kuid kohtuvad siiski harva.

Ja lõpuks värske õieilu kuivanud varte kohal.

Teised vastandujad leiad siit.

Joo, sõber, joo!...

2010-09-11T08:49:00.001+03:00

Ninataga alustas mõttevahetust alkoholi teemal, Hundi ulg võttis sõnal sabast ja Ninataga tahtis veel kord oma seisukohta teistele maha müüa. Ka Duhh ütles sõna sekka ja terve hulk teisi veel kommentaariumites. No mis siis ikka, mina ka - mina ikka ka!
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis minu emapoolne vanaisa oli joodik. Selline, kes muidu vehkis hirmsasti tööd rabada ja oli hinnatud vokimeister, aga kui jooma kukkus, siis kadus mõistus täiega peast. Nii ma olen kuulnud. Olen kuulnud ka seda, et lõpuks ta viinasurma suri, kuigi keegi omastest päris täpselt ei tea, kuidas see surm tal saabus ja need kes teavad, ei räägi. Suri noore mehena, polnud mu teadagi 50 aastatki elanud.
Üks minu kahest tädist armastas ka väga käia restoranides (Tallinna proua ikkagi) pidutsemas ning peod olla olnud ikka vingemast vingemad. Aga kui oli vaja tööle minna, oli tädi alati platsis - peo panemise tõttu ei jäänud ükski kord tööle minemata! Vot selline tädi, rahu tema põrmule!
Ja siis on mul veel suguvõsas selle karske tädi joodikuks läinud tütar, kes on praegu 53 ja oma eluga absoluutselt metsas. No tema on ikka selline joodik, kes satub tsüklisse ja ei pea töökohta ning kui ta veel Tallinnas elas, siis Wismariski teda mitu korda turgutatud.
Seega geenides peaks mul see liin nagu jooksma küll... Ega ma pitsi ei sülita ka, aga näiteks mitte kunagi, ka oma tormilise nooruse jooksul pole ma suutnud ennast mälukasse juua. Täitsa ausalt! Aja möödudes on ainult maitse alkoholi suhtes väga palju muutunud. Kunagi sai limpsitud likööre, siis mingil hetkel oli meil sõbrannaga iiri kohvi periood, siis veini-juustu-viinamarjaperiood, siis brändiperiood ja nüüd juba paar aastakest tume rumm cocaga. Mõned suvised purgisiidri- ja kaktuse-sidruni-zipiperioodid sinna vahele. Mõnikord pingelisel töönädalal segan endale õhtul ühe rummikoksi. Mõnikord kaks. Mõnikord ei võta mitu kuud tilkagi alkoholi suu sissegi - lihtsalt pole tuju ja ei taha. Niimoodi siis.
Miks ma sellest kõigest siin heietangi? Mulle lihtsalt käis närvidele Ninataga seisukohavõtt - ta on oma arvamustes nii kitsarinnaline! Eksisteerib ainult tema arvamus ja vale arvamus! Ja see alkoteemaline postitus paistis mulle nii eneseupitamisena - näete mina olen TARK, sest ei joo; ma olen teist, joodikutest ikka palju TARGEM! Noojah. Tegelikult Ninataga pole mulle just ülemäära targa või intelligentse inimese muljet kunagi oma postituste põhjal jätnud. Pilte ta, tõsi küll, oskab teha.

Pildi pätsasin siit.

Siiliiiiikeeeee! Kas sa moosi tõid?

2010-09-04T06:46:00.000+03:00

Omaaegsete vene multikatega üles kasvanud põlvkonnas pole ilmselt kedagi, kes ei mäletaks multikat "Siil udus". No oli see ikka üks udu! :) Palju aastaid hiljem kuulsin kuskilt, et see olla mingiks maailma parimaks valitud (mis kategoorias , ei mäleta). Äkki oli udujutt? :) Või valijad peast udud? ;)

Seekord siis üks ja sama vaade köögiaknast, kaks erinevat udu.

9. oktoober 2008 kell 6:29

19. november 2009 kell 22:11.

Teised udus ekslejad.

Joondu! Valvel! Järjest loe!

2010-08-28T11:09:00.000+03:00

Kuressaare piiskopilossi kapiitlisaalis on end üles rivistanud sambad.

Viinistu kunstimuuseumi merepoolset külge ääristavad rivistunud lauad.

Kevadtalvel rivistusid purikad mu lapsepõlvekodu räästas.

Ja nüüd... Vabalt! Rivitult!

Teised ülesrivistajad leiad siit.

Paar sammukest ainult ehk puudu...

2010-08-16T08:47:00.002+03:00

... ehk ülehomme esimene tööpäev pärast puhkust.
Ega ma just eriliselt tööle veel ei igatse, aga ega ma ei põe ka - aeg hakkab sügisesse veerema ning koolirahutus hinge pugema.
Eile tabas see torm siis ka meie kanti - meie majal jäi katus peale (hm! Ega seda katuslage see torm vast ei võtagi), lapsepõlvekodus oli ka kõik korras, aga Tammikus olla ikka maru puid langetanud loogu, aknaid ja kasvuhooneid ning autosid lõhkunud. Jõhvis visanud maru Büroomaailma puuga. Kui pärast hakkasin varude täiendamisele suunduma, siis staadioni vastas asuvast kunagise keskkooli aiast oli maru ka matti võtnud:

Ühe vahtra mahamurtud haru.

Teisest puust (ilmselt samuti vahtrast) alles jäänud tüvetüng.

Murdekoht lähemalt.

Ei tea, kust tuul selle suure noole lahti kangutas, aga seal see lebas...

Nii palju siis tormimurrust. Eelmise nädala kolmapäeval - neljapäeval käisin Saaremaal ekskursioonil ning pildimasina mälukaardile kogunes pea 150 klõpsu, nende hulgas ka siinkohal väljapandu...

Fotojaht: Kaheksa...

2010-08-07T09:25:00.000+03:00

No mis see lõpmatus muud on, kui üks külili lükatud 8. Aga vaat kus on endale nime ja väe võtnud! Piirväärtus nähtud täna hommikul 11. klassi matemaatikaõpiku lehel.

Palun vabandust pildi ülimalt kehva kvaliteedi pärast, aga pilt on klõpsatud telefoni kehvakese kaameraga ja eks suur naer vast ka segas... ;) Sest mis see matemaatikaõpetaja muud ikka oskab teha 8-nurkse kuusnurga joonise peale.

No vot, võta nüüd kinni, mis loom see küll on... 8 jalga, kaks saba ja ei ühtegi pead... :)

Teised arvutajad.

Kuum on, kuradi-kuradi kuum on!

2010-07-12T13:23:00.003+03:00

Ei ole ma välja surnud ega midagi, lihtsalt suvi on. Pole viitsinud enam tükil ajal siia midagi kirja panna. Viimastel päevadel nagunii suurt midagi ei toimu ka, sest nii kuum on - olen peitunud oma koju kinnikaetud ja suletud akende taha, et mitte üleliigset soojust sisse lasta. Üldiselt saan muidugi suht-koht rahuldavalt hakkama - ikkagi 13 aastat elanud korteris, mille kõik kolm olemasolevat akent paiknevad otse lõunakaarde. Nagu juba mainitud, siis päevasel ajal on mul aknad kinni, rulood, ribikardinad kinni ning ventilaator töötamas ja siis on suhteliselt normaalne - kõige kõrgem oli temperatuur kodus eile: 27,5 kraadi, aga ventikaga on see täiesti üleelatav. No tänane tõenäoliselt muidugi ületab eilset, sest öö jooksul ei suutnud korterit alla 24 kraadi jahutada, kuigi kõik aknad olid pärani - lihtsalt nii vähe aega oli täna öösel karastavat jahedust, et sellest ei piisanud. No vot siis!
Aga muidu on kenasti - kaks esimest puhkusenädalat möödusid üsna tegusalt: 21. juunil hoolekogu, 22. juunil sünnipäeval, jaanilaupäeval maal (Ups! Õnnestus esimest korda elus politseinikele puhuda... :), kusjuures juhistaaži on mul kenakesti 20 aastat juba ja paar kuud pealegi.), siis mõned rahulikumad päevad vahele ning 29. juunil Tartus isaga arstil, 2. juulil tähistasime siis viimaks minu õepoja cum laude omandatud teadusmagistri kraadi, seejärel 3.-4. juunil Viinistul õega kaasas tema mingil aastakoosolekul. Viinistu oli mõnus - ilm oli fantastiline muidugi, aga tüütu oli see, et pidin olema seekord autojuhiks ka kõigele lisaks. Kuumaga, kui teed sulavad ja päike paistab silma, pole see just kõige mõnusam amet eksole. Nüüd olen nädalakese põhimõtteliselt laiselnud :). Puhkus ju ikkagi! Võib seda endale lubada. Ja pealegi... selle kuumaga ju nagunii ükski suurem töö kätte ei istu. Raamatuid olen lugenud põhiliselt. Hommikuti, enne suuremat kuumust käin poes ja turul... Ühesõnaga, naudin puhkust! Ainult et selline üle mõistuse kuumus võiks küll pisut järele anda...

Mis on peidus klassi põranda all?

2010-06-17T15:42:00.000+03:00

Kaksteist

2010-06-05T14:56:00.000+03:00

Tunnid on selleks korraks siis antud. Jäänud on veel pisut paberimajandust, palju koristamist ja matemaatika põhikooli lõpueksam tuleval reedel. Üheteistkümnendas jäid viimased tunnid sisuliselt andmata, sest enamus neist tegi geograafia riigieksamit ning enne seda olid neil vabad päevad. Oleksin tahtnud nendega tegelikult veel muidugi kohtuda... kogu klassiga. Järgmisel õppeaastal jagunevad nad kaheks rühmaks - riigieksamitegijad ja riigieksami mittetegijad. Ühtedel siis vastavalt 6 tundi ja teistel 3 tundi nädalas. Ja nii ma siis enam neid täies koosseisus ei näegi. See on kurb tegelikult. Ma hakkan neid taga igatsema... :)
Ah jaa! Nüüd nad muidugi enam pole üheteistkümnendikud... Sügisest on nad abituriendid.

Kandiline

2010-06-04T20:30:00.000+03:00

Olen päris mitu fotojahinädalat vahele jätnud - see aasta lõpp on olnud jällegi närviline ja kiire nagu alati. Tänasega sai õnneks suur kiire mööda. Nüüd siis mõned kandilised leiud, mis on kunagi fotosilma ette jäänud...

Kõigepealt klassikaliselt kandilisi asju. Nähtud Suuremõisas juunis 2008.

Mitte lihtsalt kandiline. Täitsa ruuduline kohe. Nähtud Peterhofis augustis 2007.

Pisike kandiline puust pühakoda. Nähtud Setumaal Serga külas juulis 2008.

Kandilised tantsupeojoonised. Nähtud Vokas juunis 2007.

Teised kandilised leiad siit.

Uskumatu, kuidas toomingad lõhnavad!

2010-05-18T11:31:00.003+03:00

Pole juba teab mis ajast klaviatuuri taha istunud selleks, et blogisse postitust kirjutada. Nii kiire on kogu aeg ja palav ka. Ning kui parasjagu pole palav ega kiire, siis reeglina sajab äikesevihma ja arvuti on sootuks väljas... Täpselt nädal tagasi oli tegelikult tahtmine siia üks suuremat sorti hala kokku kirjutada, aga suutsin ennast siiski talitseda - no kellele seda minu hädaldamist ikka vaja on? Püüan nüüdki sellest teemast üsna pealiskaudselt üle libiseda... No asi algas tegelikult sellest, et selgus kurblik tõsiasi - paar kolleegi, kes ennast mu viimasele sellekevadisele koolitusele kirja panid, ei kavatsegi pärast esimest korda enam kohale tulla, kusjuures... ei suvatse mind sellest isegi teavitada! Einoh, andke andeks! Mind ajab selline asi alati jubedalt närvi - lastelt me ootame siin koolis küll tähtaegadest kinni pidamist, korrektsust ja mida kõike veel, aga ise? Uskumatu! Õhtul kuulsin telefonitsi ema käest, et isaga oli õnnetus juhtunud. No sellist sorti õnnetus, millega ei oska ise nagu midagi peale ka hakata. Helistasin 1220 ja küsisin nõu, sealt soovitati kiirabi kutsuda. Noh, lõpuks siis ema kutsus kiirabi, aga enne kui need kohale jõudsid, tühistas ta väljakutse, sest isa ei saanud ise ka aru, kas tal on ikka endiselt halb või on juba parem. Hommikul oli olukord endine ning lõppes see kõik loomulikult Kohtla-Järvele EMOsse sõitmise ja seal üle kahe tunni passimisega, aga õnneks sai olukord vähemalt lahendatud. Tundsin just teisipäeva õhtul õest väga suurt puudust (õde oli Portugali poole teel), polnud isegi kellegagi seda olukorda arutada. Küll on ikka hea, et mul on õde! Suurest abitusest nutsin peatäie, mida minuga pole ammuilma juhtunud. Ema peale ka vihastasin teisipäeva õhtul, sest see tema übervinguv ja näägutav hääletoon, millega ta isaga rääkis oli ikka üle mõistuse. Kui ma talle loengut pidasin pisut siis tõmbas natuke tagasi. No on vaja ikka vinguda, kui teisel on isegi halb olla!?!
Laupäeval läbisin sünnipäevamaratoni - alustasin kell kaks päeval lellenaise sünnipäevaga Moldovas ning kui olin sealt mingi pool kaheksa õhtul laekunud, haarasin kodust uued atribuudid ning suundusin sõbranna sünnipäevale. Koju sain enne kolme, aga olin rõõmus ja rahul ning stressivaba. Mõnikord on vaja lips lõdvaks lasta ja heas seltskonnas poole ööni pidutseda...

Pildi pätserdasin siit.

Lapsemeelne fotojaht

2010-05-09T15:24:00.000+03:00

Üks (maksi)koeralaps, pildi tegemise ajal 4 nädalat vana. Praeguseks on temast kasvanud tõeline maksikoer.

Tegelikult olin ma juba varases nooruses Liivimaa parim ratsutaja, et te teaks! :)

Teised lapsed jäid sinna liivakasti.

Fotojaht: -"Maga, maga, ega ma ei sega." -"Sega, sega, ega ma ei maga"

2010-04-30T19:57:00.001+03:00

Arvatavasti saab suurem osa sellenädalase fotojahi modellidest olema lapsed või loomad, sest mitte keegi teine ei oska nii magusasti ja nii võimatutes poosides magada. No kui, siis ehk purjus inimesed...

Pidu läks vist pisut pikale?

Triikimine on üks väsitav töö!

Kus oleks külmal talvel veel soojem magada kui mitte talvesaapa sees?

Mõni uni on pikem kui mõni teine.

Teised unised leiad siit.

Kes nägi, kes teab?

2010-04-28T10:46:00.001+03:00

Kuhu kadus aprill?

Fotojaht: Sa tuled, ma lähen....

2010-04-24T12:53:00.000+03:00

Minekuid ja tulekuid on erinevaid, aga kui ikka kaugemale minna kui silmapiir, siis on kohver kasulik kaasteeline.

Mõni minemine võtab kohe jalad maast lahti!

Ja mõni tulemine on lihtsalt efektsem kui teine.

Minu tänase kaasreisiseltskonna leiad siit.

Kaprekari konstant

2010-04-13T08:31:00.001+03:00

Aarne kirjutas täna sellest postituse. Proovi järele, mis on selles arvus huvitavat!

Lenda, Juri Gagarin...

2010-04-12T07:33:00.001+03:00

Täna on 12. aprill, mida vanasti tähistati kui kosmonautikapäeva. Ikka selle auks, et Juri Gagarin esimese inimesena maale kosmosest tiiru peale tegi.
No vot! Tol kaugel ajal, kui veel mööda Eestimaad pioneerid ringi lippasid tähistati meil kosmonautikapäeva alati suure pidulikkusega, sest meie pioneerimalev kandis Juri Gagarini nime. Mul õnnestus mõni aasta rivikomandöri ametit pidada (rivivõistlused toimusid ju) ja siis oli raporteerimine malevanõukogu esimehele päris naljakas: Juri Gagarini nimelise pioneerimaleva Leen Kullmanni nime taotlev seitsmes rühm üles rivistatud! Kui lisada algusesse veel kooli tolleaegne nimetus, läheb asi veel naljakamaks... Adolf Kesleri nimelise Keskkooli Juri Gagarini nimelise pioneerimaleva Leen Kullmanni nime taotlev seitsmes rühm. Ah.... ja Leen Kullmanni (olla üks ~~naisrevolutsionäär~~ naispartisan olnud muuseas) nime me ikkagi ei saanud ka. :)

Muudest asjadest ka. Eelmisel nädalal juhtusin mõtlema, et ei mäletagi, millal varem on meil kevadel õpetajate toas kostnud selline rõõmus südamest tulev naer nagu nüüd mõnikord ette tuleb. Pigem ikka kiputi üksteisel päid ära hammustama nii, et krõmpsatust ka järele ei jäänud... Selge märk sellest, et meie mikrokliima (mikrokliima on see pisike tükk kliimat, mis meil õpetajate toas ilma teeb) on palju paremaks läinud. Aitäh, A.!

Kaugele siit...

2010-04-03T08:34:00.000+03:00

Kui ronida piisavalt kõrgele, jääb maapind kaugele maha...

Kitsas maaviir ulatub kaugele merre...

Sajandeid on kaugelt tulijate ja kaugele minejate pilgud olnud selle majaka tules kinni, sajandeid on hoolsad käed hoidnud tule põlemas... Tuli paistab kaugele üle mere.

Jaaniöö hakul loojub minu lapsepõlvekodus päike kaugele läänekaarde, samasse suunda viib kõrgepingeliin elektrit - et ka sealpool oleks inimestel kodudes valge, et külmkapid suriseksid ja elektripliitidel valmiks hommikusöök. Seal, kusagil kaugel.

Teised kauguste otsijad.

Kevadet on õhus!

2010-03-31T15:15:00.002+03:00

Ma pole juba ammu kevademärkide peale niimoodi rõõmustanud kui sel aastal! Sellest lumest on tõepoolest juba nii kõrini, et isegi sombune ja vihmane kevadilm rõõmustab hinge, sest annab lootust, et lumi lõpuks sulab. Isegi porine maariba teeb rõõmu, sest lumi on sellelt ju just ära sulanud.
Ainult ma ei saa aru, kuidas võisid inimesed tulla selle peale, et peaks seda neetud kella keerama? Päris terve mõistusega need inimesed küll olla ei saanud!
Pildi panin pihta siit.

Uskumatult masendav!

2010-03-22T09:28:00.002+02:00

Vaatasin hommikul aknast välja ja see pilt, mis vastu vaatas, oli uskumatult masendav! Nii palju lund jälle juurde sadanud! No kuhu! No kelle jaoks!
Niisuguse emotsiooniga algas siis viiepäevane puhkus täna hommikul. Tegelikult muidugi on puhkus mõnus. Tegeleda oma isiklike ja tööasjadega ilma, et juhtkond oma nina su ajaplaneerimisse topiks. Juhtkonnast rääkides... Meie Tupits on ikka erakordselt ülbe (või juhm?) kuju - juba teist korda rikub töölepingu seadust nii, et silm ka ei pilgu. Puhkuserahad jäeti jälle õigel ajal üle kandamata, kusjuures selgus õppenõukogus, et ta isegi ei tea, et seaduse järgi peavad puhkuserahad olema käes eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust kui pole teistsugust kokkulepet. Mingit kokkulepet muidugi polnud ega ole. Väga pika hambaga õppenõukogus siis INFORMEERIS rahvast, et ärge raha oodake enne palgapäeva. Mind vaatas sellise pilguga nagu madu vaatab küülikut... :) Tema vaimusilmas on tal olemas mingi hüpoteetiline autoriteet, mida mina tema arvates õõnestan sellega, et täidan oma usaldusisikukohuseid ja näitan kätte tema seaduserikkumise ja seadusetundmatuse. Aga ärgu muretsegu, mingit autoriteeti tal pole ega saagi olema ning seda mitte minu vaid tema enda tegevuse tõttu, seetõttu ei saa ma ka tema "autoriteedile" mingit halba mõju avaldada. :)

Fotojaht: Mööbliese

2010-03-20T10:41:00.004+02:00

Vähesed meie seast ajavad läbi täiesti ilma mööblita, enamasti tehakse seda olude sunnil ja/või lühiajaliselt. Mööbel on midagi sellist, mis käib kodu ja mugavuse juurde. Minu kodus pole mööbliesemed antiiksed ega ultramoodsad, on sellised üsna tavalised, aga hoolega valitud ning sobivad minu kodu kontseptsiooniga.

See on minu lemmikmööbliese. See riiul on mind juba üle kümne aasta truult teeninud ja loodetavasti teenib veel aastaid. Selle riiuli suureks plussiks on see, et see mahutab palju raamatuid - sinna mahub igale riiulile kaks kihti raamatuid ja see on mõlemalt poolt ligipääsetavana mõeldudki. Siiski, nagu juuresolevalt pildilt näha, siis olen sunnitud raamatuid hoiustama juba ka põiki raamaturidade peale...

Vanemates nõukaaegsetes kortermajades on sisseehitatud seinakapid, nii ka minu korteris. Kleepisin kapi sisemise külje tellisseinamustrilise tapeediga üle, isa lõikas laiadest laudadest riiulid (ise lakkisin üle) ja multifunktsionaalne kapp missugune! Täidab üheaegselt nii puhveti kui ka baarikapi ülesandeid (pisut ka arhiivikapi omi). Ise olen igatahes väga rahul. :)

Nüüd üks antiikne mööbliese ka.

Selline auväärne kateeder oli ühes vanas ja auväärses St. Peterburi õppeasutuses, mille nime ma enam ei suuda täpselt meenutada.

Joonealusena tahaksin lisada ühe pildi, mille autor ei ole mina. See vaatepilt jäi minu kolleegi Heli fotosilma ette ühes St. Peterburi sushibaari selles kohas kus ka keiser pidi jala käima...

Saab sõbraga koos neid asju ajada... :)

Pilt on igatahes väärt nägemist, eksole!

Teised mööbeldajad leiad siit.

Kaar(dus) fotojaht

2010-03-13T09:31:00.000+02:00

Kaared on mulle üsna südamelähedane teema. Eriti täna. On ju minu eluKAARes saanud täna täpselt täis üks järjekordne aastaRING. Ja mis see ring iseenesest muud on kui KAARte summa. Kõigele lisaks elan ma KAARe tänaval.
Nüüd siis mõned kaared:

Mõnikord moodustavad elektrilahendused looduses üllatavaid mustreid. Ka kaared pole haruldased. Füüsikas on vist isegi kaarlahenduse mõiste?

Pääsupaar, lennukaar, traatidest kaar. Uhh! Suve tahaks!

Alguses oli rõngas(rist). Ajahammas hammustas tüki ja järele jäi kaar.

Ühele pildile on jäänud nii aknakaar kui ka millegipärast kinnimüüritud uksekaar.

Teised kaardus jahilised.

Tähtpäev!

2010-03-01T20:57:00.004+02:00

Täna 15 aastat tagasi astusin esimest korda õpetajana klassi ette. See tähendab, et mitte praktikandina vaid päris õpetajana siis. Esimese kolmekuuse ajutise lepingu lõppemisel endamisi vaikselt lubatud, et ei kunagi enam, on pisitasa veninud viieteistkümne aastani. Uskumatu!

Meenutuseks üks pilt sellest ammusest ajast - tõsi küll, mitte 1. märtsist vaid kuskilt maikuust tõenäoliselt otsustades laual olevate nartsisside järgi.

Ja nüüd minu seni suurim õnnestumine - VIL. 2004.

Jälle see sama sara!...

2010-02-22T14:45:00.001+02:00

ehk mitte s****gi pole siin muutunud. Täna oli esimese kümnendikerühma ettekannete tähtpäev ja 13-st kohalviibinust said oma ettekande esitatud neli. NELI!!!! Hoolimata sellest, et ma kogu ettekande koostamise aja tuletasin meelde tähtaega.
Oijah! Täna on üldse selline naljakas päev - käisin ehhokardiogrammi tegema hommikul kell 8. Ikkagi esimest korda elus. Onu torkis mind oma jubinatega pool tundi, ma omaette vaikselt mõtlesin seal, et ei tea, kas ei leia südant üles või mis... :D Kaheksandikele täna ütleisngi, et pool tundi otsiti südant ja lõpuks tehti järeldus, et südametu... Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sinna minek iseenesest oli jubas terve ettevõtmine - number oli mul kohe 8.00 hommikul ja Puru haigla teatavasti on ju hoopis teises linnas eksole. Õnneks on küll bussipeatus mu kodumaja kõrval praktiliselt, aga startisin ikkagi 6.50 bussiga, sest hilisematega poleks lihtsalt jõudnud. Loomulikult jõudsin liiga vara. Jalutasin siis ümber haigla ja polikliiniku ning istusin kabineti 3013 ukse taga ka veel mingi veerand tundi või nii. Igastahes väga tüütu. Muidugi ei öeldud mulle tulemuste kohta ka midagi enamat, kui et saadetakse vastus perearstile. Vaene mina! Läksin ju kõigest tervisetõendit hankima.

* * *

2010-02-07T22:01:00.002+02:00

Ma olen viimasel ajal väga laisk blogipidaja olnud, aga ega ma ülemäära viljakas blogija polegi kunagi olnud ju. Möödunud aasta paar viimast kuud olid ses suhtes (meeldivaks?) erandiks, aga muidu... nii mõnegi kuu järel seisab arhiivinimistus ainult ühele postitusele viitav number.
Nojah... Eks ma vast olin lihtsalt hõivatud ja siis väsinud. Reedeks vedasin igatahes juba jalgu järgi. Sõna otsese mõttes peaaegu. Kolm viimast nädalat kulgesid ju ühe pideva rabamise tähe all - ainsaks puhkepäevaks pühapäevad ning eks see ole teada, kui puhkepäevad need pühapäevad õpetajatel ikka on. Üritasin seda kõike nüüd nädalavahetusega tasa teha - laupäeva lihtsalt laisklesin maha, täna juba natuke tegin isegi tööd.

Üldiselt hakkab see talv mind igatahes täelikult ära tüütama - selline kevadeigatsus hakkab tekkima, et laske olla! Siiski püüdsin eelmisel nädalal mõningaid lumehetki mobiiltelefoni kaamerasse püüda, sest pea see lumi ei sula ja siis on vähemasti pildi pealtki lahe vaadata...

Koolimaja katused ja varikatused olid lume all lookas.

Koolimaja eest lükatud lumehunnik on osutunud algklassilaste hulgas ülipopulaarseks.

Asjad, mida meie majal (enam) pole - gigantsed jääpurikad. Naabermajal on neid küll.

Kenasti rüüžiks vormitud lumi minu kodumaja vundamendi äärel.

Fotojaht: aga augu kõrvalt on ju terve!

2010-02-05T21:18:00.001+02:00

Eelmise nädala sassis fotojaht jäi mul vahele, sest olin ise absoluutselt sassis. Seevastu täna sirvisin oma arvuti kõvaketast, et kas mõni auklik asi ka on kunagi pildi peale saanud ja leidsin sellise valiku:

Ma võin vanduda, et selle augu koha peal oli kunagi tänav... Nähtud minu köögiaknast 2008. aasta suvel, kui teemehed pool suve oma teerulli minu akna all parkisid.

Pisike punane auto on sukeldumas ~~märga hauda~~ suurde auku. Nähtud 26. augustil 2008 pärast Suurt Sadu.

Üks väga ajalooline, kulunud ja auguline hoone Rooma linnas, mida endise hiilguse auks ikka veel Colosseumiks kutsutakse. Nähtud septembris 1996.

Auk lume sees kohas, kus tavaliselt sissesõidutee paikneb. Nähtud sel nädalal teel töölt koju naabermaja ees linnas, mis lume paksuselt sel päeval oli EMHI andmetel auhinnalisel teisel kohal.

Ja last but not least... tõestuseks, et peale minu leiavad auke teisedki!

Kus olin, kui...

2010-01-25T14:54:00.002+02:00

Noppisin tiiauspaikkalt üles meemi, kus olin, kui toimusid murrangulised ajaloosündmused. Mis seal's ikka... let's go!

1. Esimene inimene astus kuule 21.7.1969
Ausalt öeldes ei mäleta, sest olin alles nii pisi-pisi, nädalajagu üle nelja kuu vanune, aga võin vastavalt arvata, et kus ma mujal ikka kui oma lapsepõlvekodus.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Olin siis selline 11.-aastane plikatirts ning Johv Lennoni nimi ei öelnud mulle midagi - seetõttu ei osanud seda uudist isegi tähele panna.

3. Tšernobõli aatomielektrijaam plahvatas 26.4.1986
Oli ilus soe kevad. Selle konkreetse päeva kohta ei oska midagi öelda, aga uudis hakkas kiiresti levima suust-suhu, algselt vist Ameerika Häälest kuuldult.

4. Balti kett 23.8.1989
Olin Jõhvi keskväljakul koosolekul (või miitingul) ja hoidsime seal käest kinni. Päris Balti kett läks teiselt poolt Eestit ning nii kaugele minemiseks polnud meil tol hetkel transporti.

5. Estonia uppus 28.9.1994
Magasin tol ööl kodus üsna rahulikult, väljas küll tormas, aga minu mäletamist mööda see eriti ei seganud. Hommikul uudistes öeldi, et Estonia uppus öösel Läänemerel. Kogu päev oli selline väga halb tunne, kuigi otseselt ühtegi tuttavat ei teadnud seal olevat. Uskumatuse tunne oli - NII SUUR LAEV ei saanud ju lihtsalt niisama uppuda. Olime ju alles juunikuus Estoniaga Rootsis käinud.

6. Diana suri 31.8.1997
Oli koolivaheaja viimane päev ja mina elasin viimast suve oma lapsepõlvekodus. Mäletan, et kuulsin uudist (kas raadiost või tv-st, seda ei mäleta) ja jooksin välja emale rääkima. Ema riputas minu mäletamist mööda pesu kuivama.

7. Saabus aasta 2000
Absoluutselt mingeid mälestusi ei ole... :)

8. Toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Oli vast teine koolinädal ja nagu kõik koolis töötanud teavad, on just kooliaasta algus õpetajatele väga väsitav - pole ju terve suve kontsakingadega seisnud tunde ja tunde klassi ees ning rääkinud samuti tundide kaupa. Mäletan, et tulin tundide lõppedes koju ja magasin tunnikese või nii. Kui ärkasin, panin teleka tööle ja sealt käis põhimõtteliselt otseülekanne...

9. Michael Jac kson suri 25.6.2009
Tulin kuskilt öösel kell 2. Kust täpselt, seda ei mäleta. Viskasin kiirpilgu arvutisse online-uudistele ja sealt ma selle uudise leidsingi. Mind see küll eriliselt ei liigutanud.

10. Eilsest päevast jäi meelde külmarekordite jutt - oli tõepoolest üks väga külm pühapäev.

Selline sai siis minu meenutus.

Soe on kuidagi. Liiga soe lausa...

2010-01-25T07:59:00.000+02:00

... toas see tähendab. Eile hakkas õues tasapisi arktikatemperatuur asenduma tavalise Eesti talve omaga, aga meie keskküte töötas täisvõimsusel (ausalt öeldes tundusid radikad mulle eile ja ka täna hommikul tulisemad kui näiteks laupäeval). Ja töötab siiani. Vähehaaval tõusis temperatuur korteris mõnusalt 22 kraadilt 24 kraadini, täna hommikul oli lausa 26 kraadi. No mis liig, see liig! Olin sunnitud aknad mikrotuulutuse peale seadma, et hingata annaks.
Aga laupäeval sain külmakogemuse ka kätte - käisin Tudulinnas õpetajaid koolitamas, kusjuures Tudulinna on meie maakonnas pigem selline ääremaa - maakonnakeskusest ja minu kodust oma 60 kilomeetrit eemal. Bussiga läksin Rannapungerjale nagu ikka, sinna tuli Pille-Riin mulle autoga vastu. Tagasi otse Tudulinnast bussiga. Polnud midagi hirmsat - mitte sekundikski ei hakanud külm ega midagi, aga tagasi sõites oli kohati maastiku kohal selline paks valge udu, mis paistis Üks Väga Külm Udu olevat. Prrrrr! :D
Alguses mõtlesin, et laenan kellegi blogist ilusa talvepildi siia juurde, aga siis mõtlesin, et olen viisakas ja panen enda tehtud klõpsu. See pole küll tänavune talv, vaid aastaid tagasi lapsepõlvekoduradadel tehtud pilt - tehtud veel filmile ja täna hommikul digitaliseeritud. Ei viitsi seda eriti tuunima ka hakata ja nii jääb see elektrit juhtiv traat ka kaadrisse. :)

Ülespoole, ikka kõrgemale!

2010-01-23T17:49:00.000+02:00

Teised aukartlikud.

Fotojaht: Amet ei riku meest...

2010-01-09T18:06:00.000+02:00

Sirvisin huviga oma kõvaketast, et missuguseid ametimehi on minu fotosilma ette küll jäänud. Oli jäänud küll!

Usumees. Töö selleks korraks jälle tehtud....

Heinalised

Üks kaameramees. Üsna udune.

Mehi igasuguseid. Nende hulgas presidendi turvamees.

Teiste ametit pidavad mehed ja naised leiad siit.

Aasta lõpp on, aeg teha kokkuvõtteid

2009-12-29T17:16:00.000+02:00

Lähenesin oma blogiaasta kokkuvõttele pisut teisiti, kasutades lehte http://www.wordle.net Kopeerisin kokku iga blogikuu esimese postituse teksti ning tulemus on selline:

Testing-testing!

2009-12-27T22:16:00.002+02:00

2009-12-24T18:33:00.000+02:00

Paar sammukest puudu...

2009-12-21T12:44:00.001+02:00

Eile õhtul ei jäänud magama. Jälle! See probleem une(tuse)ga hakkab juba tüütama asusalt öeldes. On ju tüütu ning väsitav, kui on uni, aga magama ei jää - lihtsalt keerutad mõttetult linu külje all puntrasse ning lõpuks paned taas löödult tule põlema ning ronid voodist välja... Et mõne aja pärast uuele katsele minna. Ja jälle tuli põlema ning telekas mängima. Kusjuures mingil põhjusel jään ma siis vaikselt mängiva telekaga palju kindlamalt magama kui vaikuses ja pimeduses. Ei tea, mis kiiks see selline on?
Hommikul ärkasin muidugi peavaluga. Nagu unehäiretest oleks veel vähe!

Aga jah, koolivaheajast on puudu veel ainult paar sammukest - täna üks ja homme neli tundi anda. Ei jõua veerandi lõppu ära oodata! Ausalt!

ÜRO kliimakonverentsi järelhüüdeks

2009-12-20T10:16:00.002+02:00

Google Wave kutsetele on veel soovijaid?

2009-12-20T08:50:00.000+02:00

Mul on parasjagu 23 kutset üle. Kui soovid saada kutsutuks, jäta oma meilikontakt kommentaarina ja saadan sulle kutse.

Fotojaht: Pisike ja punane ja mmmmm......

2009-12-19T08:37:00.000+02:00

Eestimaalase aasta jagavad pooleks kaks ülimalt olulist rajajoont: jõulud, mis on kohe-kohe käes ja jaanipäev, mille valgusküllusest on praeguseks kõigi hinges helge mälestus-igatsus.
Mmmm....

Teised tähelepanelikud leiad siit.

Reformitud haridus

2009-12-14T10:53:00.001+02:00

Möödunud töönädala teise poole suuruudis oli uus õppekava ja uus PGS. Nii nagu 80ndate teises pooles seda Eesti kooli reformima hakkasid, nii muudkui aga reformivad. Mäletan, et kui ise hakkasin 87. aastal keskkooli lõpetama, siis oli suur reform - toodi kuueaastased kooli. Ja mida tarka sellest tuli? Mitte midagi! Siis sai Eesti omaette riigiks ning loomulikult oli kõik nõukaaegne paha-paha, vaja oli lammutada aastaid toiminud süsteem ja seda tuli teha võimalikult kiiresti (irooniline toon palun juurde mõelda). Koolidel pole otsustamisel enam kunagi nii vabad käed olnud kui 90ndate alguses. 1996 sai valmis uus õppekava ja nagu Eestile kombeks, rakendati seda loomulikult ilma eelnevate katsetuste, analüüside, õppevara ning õpetajate koolitamiseta. Küll nad raisad seal koolis kuidagi hakkama saavad! Alati on saanud, peavad saama lihtsalt! Sai uus õppekava vaevu kõikides klassides rakenduda, kui juba oli vaja teha sinna muudatusi, sest ei saanud vist ikka esimese hooga see õige. Noh, katsetati siis uuesti ja uus õppekava (või õigemini mõningate muudatustega 1996. aasta oma) hakkas kehtima. Nüüd siis jälle uus. Jälle kiirustades. Jälle ilma korralike katsetuste, analüüsi, õppevara ja õpetajate koolituseta. Tõsi, seekord vähemasti räägitakse, et on vaja uut õppevara ja õpetajaid ka koolitada, aga praeguse rahapuuduse valguses... eks see jääbki juttude tasemele. Sest "küll nad raisad seal koolis hakkama saavad, alati on saanud ju!".
PS! Mulle meeldib eriti gümnaasiumi matemaatika kursuste ainekava järgmine punkt:
"3.16. Füüsiline õpikeskkond
1. Kool korraldab õppe klassis, kus on tahvlile joonestamise vahendid.
2. Kool varustab klassiruumid, kus õpetatakse matemaatikat, internetiühendusega sülearvutite või lauaarvutite komplektiga, arvestades vähemalt ühe arvuti kahe õpilase kohta.
3. Kool võimaldab tasandiliste ja ruumiliste kujundite komplektid.
4. Kool võimaldab kasutada klassiruumis taskuarvutite komplekti."

Huvitav mis aastaks eesti kool selleni jõuab? Aastaks 3000? (Huvilised saavad uue õppekava projektiga ise tutvuda aadressil www.oppekava.ee.

Aga väljas on superilus talveilm!

Fotojaht: vaata ringi ja sa näed..., kuid keda?

2009-12-12T16:26:00.001+02:00

Mõned kinnipüütud pilgud, mõned juuksesalgud või mõttemõlgud...

Silmad pidada olema hinge peeglid. Püüdsin pildile oma hinge peegelduse. Või noh...., poole sellest. Sai pisut udune. Järeldused tehke sellest ise. :)

Ülemine vasak nurk on räigelt üle valgustatud... Paha-paha!

"Mina tahan ka pildile! MINA KA!"

Teised näkkuvaatajad leiad siit.

Kasutage logaritmi definitsiooni!

2009-12-10T20:42:00.001+02:00

Otsustasin täna, et lasen selle lause kunagi oma hauakivile raiuda.

11. b saab aru, miks.

Pilt pärit siit.

Kuni täis saab sada...

2009-12-06T15:13:00.006+02:00

Homme on mu armsal lapsepõlvesõbral sünnipäev. Ausalt, ma tunnen teda nii kaua kui ma üldse mäletan! Temast kauem tunnen ma üldse ainult oma vanemaid ja õde.
Meil olid ühised lapsepõlvemängud ja -rajad. Kooli minnes jagasime mõnda aega isegi ühist pinki. Me kumbki ei käinud lasteaias ning seega olime suurema osa päevade valgest osast ninapidi koos. Külavahel hüüti meid Arnoks ja Teelekski. :) Aga nagu klassiku kirjapandud loos ei saanud Teelest-Arnost paari, nii ei saanud ka meist ja jumal tänatud! Just sellisel moel on mu elus ikka veel olemas selline hea sõber ja abimees kui vaja. Ausalt! Mul on oma lapsepõlvesõpradega vedanud, kui mul on nende abi vaja, siis toetavad nad mind alati (püüan neile muidugi samaga vastata võimaluste piires). Palju õnne, kallis sõber!

Kui tähtpäevadest veel rääkida, siis ülehomme on kuulu järgi mu nimepäev. See nimepäevandus on mingi uuema aja leiutis siin Eestimaal ning kust need päeva ja nimede omavahelised seosed võetud on, pole mul samuti aimu. Ma saan aru, et mingid päevad on teatud nimedega seotud pühakute kaudu..., aga ma ei usu hetkekski, et oleks kunagi olemas olnud minunimelist pühakut. :) Nojah! Igatahes palju õnne kõikidele detsembrikuu nimepäevalastele!

Nimest veel. Leidsin veebilehe Behind the Name ja see veebileht väidab, et mu nime algupära on tõenäoliselt seotud vana soomekeelse sõnaga "naine". Ürgnaine ühesõnaga... :)

Millega me ennast ehime?

2009-12-05T10:42:00.000+02:00

Ma ise pole üldse eriline ehtefänn. Selles suhtes suhteliselt ebatüüpiline naisterahavas. Standardvarustusse kuulub minu puhul ainult lihtne hõbekett. :) Seda huvitavam on avastada, mille või kellega ehivad ennast teised.

Setu naiste Ehted. Ema poolt voolab ka minu soontes tilgake setu verd.

Võõraste sulgedega ehitud. Sõna otseses mõttes.

Kaunistavad vaadet. :)

Stojit statuja....

Teised ehtejahtijad leiad siit.

Armastus on kui õhk, mida hingame. Seda ei pruugi alati näha, kuid seda tuntakse, kasutatakse ja vajatakse alati.

2009-11-30T19:00:00.000+02:00

Täna 52 aastat tagasi abiellusid siin Virumaal kaks noort inimest, kellest said minu ema ja isa. Palju õnne!

"Pilvitu on taevas, meri sinine..."

2009-11-28T09:25:00.002+02:00

Seekord fotojahi teemaks pilved. Sorteerisin oma arvuti kõvaketast ja paar leidu panen teiegi jaoks siia välja.

Viimane pilt siis pilve sees olemise pilt (teise nimega udune hommik läbi köögiakna).

Teised pilvepüüdjad leiad siit.

Tähelepanu-tähelepanu! Veel mõned tunnid nädalavahetuseni!

2009-11-27T10:43:00.002+02:00

On eriti vastik pime ja sombune aastaaeg. Sügismasenduse aastaaeg. Gripihooaeg. Närviline II veerand.
Pühapäeval on esimene advent. Vihkan kusjuures jõule! Pühadeni loen päevi puhtalt sellepärast, et siis saab natuke hinge tagasi tõmmata. Koolivaheaja alguseni on veel kolm nädalat (ja kolm päeva)! Lohutan ennast sellega, et täna on reede ja see tähendab mõnusat rahulikku õhtut ning kahte hommikut, kus saab magada ilma, et vastik telefon oma äratuspiinamist läbi viiks. (Tegelikult saan ma esmaspäeviti ka magada kaua jaksan, sest lähen tööle alles üheteistkümneks).
Järgmisel reedel pole sedagi lohutust, sest olen reede-laupäev Tartus TH SA koolitajate kogunemisel. Urrrrr!

Silm silma, hammas hamba vastu

2009-11-26T10:54:00.001+02:00

Eesti blogimaastikul käib viimasel nädalal-paaril suur ärapanemise kampaania. Kas pannakse ära üksteisele või samasoolistele või mustanahalistele või juutidele või kellele kõik veel, see polegi enam tähtis tundub mulle. Hammustatakse üksteisel pea otsast ära nii, et krõmpsatustki järele ei jää! Mina äärmiselt uue nähtusena avalikes blogiringkondades (iseenesest on sel blogil ju ajalugu juba üksjagu, aga rohkem nii endale kirjutet aastate arvelt) pole tahtnud hakata oma nina sinna purelemise keskele toppima, aga päriselt vait olla ka ei saa ("Ei saa mitte vaiki olla," kui klassikuid tsiteerida). Mul on silma jäänud ühe blogija korduvalt kasutatav sõna "tirriteerima". Alguses mõtlesin vaikselt niisama, et kas see vastav sõna ei peaks olema "irriteerima", et konteksti järgi võiks arvata, et just see sõna peaks selle koha peal olema. No mõtlesin nii kaua, et hakkasin juba omaenese emakeeleoskuses kahtlema ning võtsin seega appi ÕS-i. Toksisin ÕS-i otsingusse sõna "tirriteerima" ja sain oodatult vastuseks: "Päring ei andnud tulemusi". Nagu oligi arvata. Seevastu "irriteerima" andis vastuseks oodatava: "ärritama, närviliseks tegema". Sain kinnitust sellele, et ei ole seekord mina kaamel, no ei ole! Tirriteerima! Häh!

Tee tööd ja näe vaeva, siis saad peavalu

2009-11-23T21:15:00.005+02:00

EHL kogub taas kord andmeid õpetajate tegeliku tööaja kohta (nagu paljudele teada, on õpetajatel lühendatud tööaeg ja makstakse kinni 35 tundi nädalas). Iga uuringus osalev õpetaja peab täitma tabelit, kus kuupäevade kaupa on õpetajatöö detailid tegevusteks jagatud ning kuhu tuleks kirja panna, mitu tundi-minutit mingi tegevus sul aega võtab sel päeval. Avastasin, et on ülimalt raske teha vahet koolitöö ja oma isikliku aja vahel, sest need on nii läbi põimunud. Näiteks olen ma täiesti suuteline ühe uut osa käsitleva esitlusega töötama öösel pool tunnikest, kui und parasjagu ei tule, jätkama seda tööd järgmisel hommikul hommikusöögiampsude ja kohvijoomise kõrvale ning hiljem koolis vaba tunni ajal veel pool tunnikest lisaks nokitsema (või noh, nii kaua kui vaja muidugi). Või olen ma korduvalt õhtul voodist välja roninud, sest mul tuleb mingi hea idee või tekib vastupandamatu vajadus just siis mõnele tööalasele küsimusele netist vastust otsida... :) Õpetajatöö on lihtsalt mu elu orgaaniline osa ning sellest seetõttu lahutamatu. See avastus on ühtaegu hirmutav, aga teiselt poolt... ainult nii vist ongi, kui teed oma tööd, ükskõik millist siis, pannes sinna lisaks oma ajale ka tükikese oma südamest ja hingest. Aga jah. Eelmisel nädalal (esmaspäevast pühapäevani) kulus mul 1,0 koormuse puhul orienteeruvalt 40 tundi ja 50 minutit, ehk kuus tundi tasuta tööd - oli üks täiesti tavaline koolinädal. Korrutame selle 35 koolinädalaga ja saame vähemalt 200 tundi tasuta tööd kooliaastas. Aga ikkagi mulle meeldib koolis töötada. Üldjoontes. :)

Pildi nihvasin siit.

Vaata maailma isevärki nurga alt...

2009-11-22T19:23:00.001+02:00

... ja leiad selle teinekord olevat intrigeerivama ning põnevama kui igapäevaselt ja igavalt silmade tasapinnalt vaadates. Seekordne fotojaht inspireeris päris suurt hulka jahilisi, mind nende seas. Ühinesin jahiseltskonnaga esmakordselt, kuigi olen mõelnud ennegi jahileminekust. Mulle meeldis osade jahiliste hasartne äraarvamismäng! :) Esimene pakkumine tuli kusjuures mõni minut pärast postituse püstipanekut.
No vot! Kõik toredad asjad ning pildid ei tule kohe meelde ning seepärast jäi ka minu valikust üks ammune foto välja, aga pakun seda praegu lugejatele rõõmuks ja peamurdmiseks. Niisiis. Mis on pildil?

Fotojaht: Salapärane, mõistatuslik miski...

2009-11-21T21:27:00.000+02:00

Kes küll ütleks, mis see on?

Teised mõistatajad on siin.

Udune

2009-11-20T00:13:00.003+02:00

Kell 22.11 köögiaknast.

Praeguseks on udu igatahes täielikult hajunud.

J. Petrone Eesti ja minu Eesti

2009-11-17T12:49:00.001+02:00

Mulle meeldis Justini raamat. Tegelikult ka. Minu arvates ei olnud tema eestlased "robotlikud aeglased alkohoolikud" nagu kirjutab Indigoaalane. Minu arvates on see raamat kirjutatud mõnusa enese- ja muidu irooniaga, aga mitte üleolevalt ega halvustavalt. Küllap sellised me mujalttulnuile tundumegi. Lugesin kogu raamatut väikse muigega suunurgas. Kõige esilekerkivamateks hetkedeks Eesti elu-olu ja eestlaste käsitlemisel selles raamatus olid minu jaoks hoopis meie külma talve ja (saksa) täpsust puudutavad kirjeldused.
Täpsus on minu arvateski väga oluline omadus inimese juures - näitab see ju eelkõige lugupidamist teiste inimeste suhtes. Täpsuse puudumine ja kokkulepetest mitte kinni pidamine on minu jaoks kasvatamatuse tunnuseks. Pole siis imestada, et mitte kuidagi ei taha minu hinnang meie direktor Tupitsa kohta tõusta, sest pole esimene kord, kus ta lihtsalt unustab või ignoreerib kokkuleppeid.

Mõistatuslik sümmeetria

2009-11-14T20:03:00.001+02:00

Köh-köh-röhhhh...

2009-11-12T10:35:00.003+02:00

Eestis on lahti läinud tõeline seagripipaanika. Jõudis kohale veel enne epideemiat... Kuulda on, et apteegid ostetavat tühjaks pabermaskidest ja muust. Ma ka ostaks endale maski, aga ei kujuta ausalt öeldes hästi ette, kuidas ma maskis oma tööd saaksin teha - minu töö on põhiliselt ju rääkimine nii, et mind ka kuulda oleks, mitte mingi omaette habemesse pomisemine.
Kui maskidest üldisemalt rääkida, siis, sõbrannat tabas mõni aeg tagasi mingi eriti vastik lööbega (vist) allerigapuhang, kusjuures lööve oli tal ka näos. Töö juures soovitati talle hellitavalt kanda maski mustast sukast (ta töötab muuseas Eesti Politsei nimelises asutuses). :) No ja siis mardilaupäeval arvasime heaks arutleda mardijooksmise teemat ning siis kerkis see musta-suka-maski teema jälle üles. Lisaks pidime kaasa võtma veel nn püstolitaolise eseme, et asi oleks täiuslik.... Ja siis marti jooksma - raha või paremad riided! Et vähemalt meil oleks lõbus. Või siis vähemalt alguses... Aktsioon otsustati siiski üksmeelselt seekord ära jätta või edasi lükata. Äkki kadrilaupäeval? ;)
Aga seagripi kohta veel seda, et esiteks on sead väga ebaõiglaselt gripiga seoses negatiivse mainekampaania saanud ja teiseks... küllap siin koolis tuuakse see seagripp meile varem või hiljem ikka kohale, tahame seda või mitte. Kõik haigused on siiani toodud.

Pilt pärit siit.

Millega ma sisustan oma reedeõhtuid?

2009-11-10T11:59:00.001+02:00

Seoses seksikate meeste meemiga kerkis minu enda jaoks pinnale vaadatavate seriaalide teema. Et mida ja kui palju. Õuduseks sain aru, et viimasel ajal on vaadatavate seriaalide hulk kasvanud jõudsalt ja läheneb juba kümnele.... oot, las ma mõtlen... tegelikkuses lugesin neid kokku tervelt kaheksa. Need siis need, mille meerikamaal käsilolevaid hooaegu ma vaatan. Üldiselt suurem osa minu lemmiksarju on sellised pisut vägivaldsed või õigem oleks öelda, et vägivalla tagajärgedega tegelevad. Ma tõepoolest ei tea, miks see krimivärk mulle nii hästi peale läheb - nii paber- kui ka muul kujul. Loodan, et see ei peegelda seda, et mu iseloomus oleksid mingid kuritegelikud kalduvused. :)

Ah jah, need seriaalid. Minu suurim lemmik on muidugi NCIS ja seda mitte ainult Mark Harmoni pärast. Mulle meeldib selle seriaali puhul praktiliselt kõik, kuigi kui ma mitu hooaega järjest mõne päeva jooksul ära vaatasin, siis hakkas süžee mõne koha peal ennast pisut kordama, aga see ei vähenda selle seriaali võlu. Pilt pärit siit.
Teisele kohale platseerub CSI koos oma järglaste CSI New Yorki ja CSI Miamiga, kuigi Grissomi lahkumisega on kadunud ka tükike algse CSI võlust. Järglastest meeldib mulle rohkem New Yorki oma... ise ka ei tea, miks just. Pilt pärit siit.
Kohal kaks ja pool on sari nimega Bones. Temperance Brennan on oma kõrge IQ ja madala EQ-ga ka äärmiselt võluv tegelane. Pilt pärit siit.
Kolmandale kohale paigutaksin sarja Numb3rs, mida ma vaatan põhiliselt selle seotuse pärast matemaatika ja matemaatikutega... :) Pilt pärit siit.
Vaatan veel The Amazing Race'i, mis klassifitseerub vist rohkem tõsielusarjaks, eks? Muuseas, järgmises osas on osalejad Eestis.
Ja last but not least... Juhtusin kogemata vaatama FoxLife nimelisest telekanalist Meeleheitel koduperenaiste eelmise hooaja viimast osa ning hirmsasti tahtsin teada, kellega see Mike ikka abiellus siis. Ei jäänud üle midagi muud, kui tõmbasin endale nädalavahetusel käimasoleva hooaja ja saingi teada. Aga teile ma ei ütle, sest kes teab, see teab, aga kes ei tea, selle jaoks poleks enam pärast huvitav.

Ma-temaatika

2009-11-08T18:55:00.001+02:00

Teen selle ettekande kõigile oma õpilastele kohustuslikuks lugemisvaraks?

Veel seksikatest meestest

2009-11-08T17:51:00.002+02:00

Seksikate meeste meem tõi eile mu blogisse blog.tr.ee-st nii palju liiklust nagu ei iial enne. Ma olen seal muidugi alles väga-väga uus nähtus ka, aga siiski. No arusaadav ka, kes siis seksikaid mehi ei tahaks näha... :) Piilusin minagi teiste seksikate meeste pilte ning panin tähele, et seksikus on ikka nii suhteline mõiste - kes ühe jaoks seksikas, see teise jaoks kohe üldse mitte. Õnneks! Selles pean tiiauspaikkaga nõustuma. Loen teda muuseas alati mõnuga ning paljudes asjades olen ka sama meelt. Olen näiteks temaga nõus ka selles suhtes, et ainult välimus üksi ei tee ühtegi meest seksikaks. Mõni mees on küll ilus, aga nagu suu lahti teeb, nii on tema sisemine tühjus kaugele näha (nagu Heino Parsi multifilmis "Meemeistrite linn" ütleb üks sipelgas teisele liblika kohta: "Loll. Aga ilus!"). Teinekord võib asjaolude soodsal kokkulangemisel mees olla küll pisike, roheline ja pealt läikida, aga temast seksikamat ei ole olemaski. :)
Minu blogimeemi seksikad olid mäletatavasti Pearce Brosnan ja Mark Harmon - mõlemad filminäitlejad ning arvatavasti annab nende heale välimusele minu silmis suure hunniku seksikust lisaks nende mängitavate karakterite iseloom. No sest nende endi kui inimeste iseloomu pole mulle tunda antud. Küllap see valik räägib minu kohta nii mõndagi... Ausalt öeldes, ega reaalses elus nende kehastatavate karakteritega suhet küll ei looks. Karakteritest rääkides, siis Brosnani puhul on minu joaks olulisimaks muidugi agent 007, James Bond (kuigi on veel terve rida teisigi osatäitmisi, mis mulle meeldivad). Minu arust on ta üldse Bondidest kõige lahedam, teeb minu silmis isegi Sean Conneryle silmad ette (maitseküsimus muidugi). Muuseas Connery on ka hallipäisena minu arust palju seksikam kui Bondi osa täites (no vot, ma ei tea... reaalses elus hallipäised mehed mulle kuidagi ei tundu seksikatena või pole lihtsalt õigete hallipäiste meestega kohtunud).
Järgnevas videos Pierce Brosnan Visa reklaamis (tasub vaadata, muuseas):

Mark Harmon on minu jaoks muidugi NCIS agent Gibbs ning selles rollis minu arust ülimalt veetlev. Juht, kes seisab alati oma tiimi eest, on õiglane, samas nõudlik. Ootab, et asjad oleksid täpselt ja kiiresti tehtud ning tiimiliikmed loeksid ta soove silmist... :) Juhtumitega seoses loomulikult. Juht, kellest peetakse lugu, keda austatakse, armastatakse ja hoitakse.

Blogimeem - seksikad mehed

2009-11-07T20:22:00.000+02:00

Iseenesest on see muidugi lahe meem eksole. Lasksin minagi vaimusilmas peast läbi valiku seksikaid mehi... Sõelale jäid neist teile esitlemiseks kaks.

Pierce Brosnan

Mark Harmon.

Mmmmmm..... :)

Pildid vastavalt siit ja siit.

Kapsaksloetud sõpradest riiulis

2009-11-03T19:26:00.002+02:00

Raamatuid õppisin armastama juba lapsepõlves. Võisin lugeda tundide ja päevade viisi, laskmata ennast eriliselt segada ema tänitamisest ja/või päeva-öö või ka aastaaegade vaheldumisest. Ma lihtsalt nautisin lugemist juba siis. Vanemaks saades on paratamatult puhast lugemisaega aina vähemaks jäänud ning lugemisrõõmu pakkuvad teosed on suures osas asendunud erialase kirjandusega. Ja ka on raamatud nii kallid, et ega üle ühe-kahe uue sõbra endale ju ei saagi kuu jooksul lubada, mõnikord isegi seda mitte.

Nimetage mind pealiskaudseks või rämpsutarbijaks, aga minu vaieldamatu lemmikžanr on krimkad. Head krimkad, sest aina rohkem ostan neid autorite järgi. Öö ja krimka on täiesti tavaline asjade käik, kui olen uue lemmiku soetanud. Koduses raamatukapis on nii mõnigi paberist sõber üsna kapsaks loetud, aga sedavõrd minu jaoks veel hinnalisemgi...

Postita viis linki ja kingi endale raamat!
Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki: NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

1. 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2. Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3. Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4. Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5. Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://www.petroneprint.ee/Reeglid:
* Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv

* Lingid peavad olema aktiivseks tehtud

* Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.

* Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini

* Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
* Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
* Minu Ameerika 2 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
* Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
* Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
* Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
* Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
* Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
* Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
* Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
* Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
* Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
* Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
* daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
* Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
* Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
* Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
* Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

Kolm päeva Peterburis

2009-10-31T09:50:00.001+02:00

Tegin seekord väga vähe pilte, seega täiendasin pisut kahe aasta taguste fotodega.

Matemaatika kui religioon

2009-10-24T08:25:00.007+03:00

Koomiksi autor on Bill Watterson ja koomiks pärit pärit siit.

Surm valimiste läbi

2009-10-20T20:36:00.002+03:00

Või noh... tegelikult jäi hing ikka sisse, küll vaevaliselt. :) Isegi Iiv Iist ei mänginud eile mu peaga jalgpalli.
Kui alustada algusest, siis oleksin kellegi kodanik vaatleja Lehtriga esmaspäeva õhtul peaaegu käsipidi kokku läinud. Tipnes see sellega, et Lehter kaebas minu peale telefonitsi Iiv Iistile, mina esitasin tema peale kirjaliku kaebuse. Teisipäeval solvas kodanik Lehter ühte mu komisjoni liiget nii, et see liige kaebas tema peale valla valimiskomisjonile, aga kuna vabariigi valimiskomisjon on küll kehtestanud vaatleja õigused ja kohustused, aga jätnud kehtestamata sanktsioonid nende rikkumise korral, siis ega midagi ju ei juhtunud. Samal ajal käis meie kuulsas kohalikus telekanalis Lit(e)s tohutu mustamiskampaania Jõhvi vallajuhtide, valimiste korralduse ja konkreetselt meie jaoskonna pihta. Ikka totaalne poriloopimine olla olnud. Mina ei raiska oma väärtuslikku aega sellise saastkanali vaatamisele ja ausalt öeldes ei mäleta ma isegi täpselt, mis numbriga kanalil see Lit(e)s mul figureerib. Mingi kuuskümmend pluss kanal on. Kolmapäev oli üldiselt suhteliselt rahulik, kui mitte arvestada, et 2 minutit enna valimisjaoskonna sulgemist kadus kogu majast elekter! Nii me siis plommisime kastiava mobiiltelefonide valgusel ning kastigi viisime ära ikka mobiiltelefonide valgusel.
Pühapäev oli ikka tõeline hullumaja! Ma nägin viimati nii palju rahvast koos vist kaevurite päeval... ;) Mõnes eelmises elus. Vaatlejaid oli muidugi murdu eksole. Oleks pidanud piletiraha küsima neilt. P. oli kusjuures mingitele vaatlejatele käratanud, et ega see pole teil mingi etendus, et ostate maavalitsusest piletid ja siis muudkui naudite äkšönit. Go, P., go! :) Nojah. Kui kogu selle hullumaja peale oleks asjad kohe klappima läinud, siis oleks see olnud enam kui õiglane, aga ju tahtis universum mulle kõigest hingest märku anda, et aitab mulle neist valimistest... Koju sain mingi pool kolm öösel, magada sain enne äratushelinat kah mingi kolm tundi - andsin hommikul zombistunud olekus oma kaks matet ära ja kobisin koju magama, sest pärastlõunal pidin Iiv Iisti ees vormis olema jälle.
Õnneks, ÕNNEKS on valimised nüüd möödas. Minu viimased valimised korraldada. Ausõna, ENAM EI TEE!

Pilt pärit siit.

Kaamos

2009-10-15T09:42:00.002+03:00

Vastik nädal on olnud. Eriti ilma pärast. Eriti valimiste pärast. Kui esmaspäeval tundus ilma mõttes, et ega hullemaks koerailmaks ikka enam minna ei saa, siis võrreldes eilsega oli esmaspäevane ilm tõesti alles koerailmapoisike. Valimiste koha pealt ei hakka ma praegu eriti sõna võtma, kuna pühapäevane möll on alles ees, aga kui ma pisut toibun sellest jamast, eks siis vast midagi kirja panen ka. Kui toibun. Olen praegu ikka väga veendunud selles, et need on minu viimased valimised (hoolimata sellest, et P. eile õhtul taas halama kukkus, et ikkagi nii suured kogemused ja mis kõik veel). No ei taha enam, lihtsalt EI TAHA! See valimistega seotud poriloopimine ajab mul ausalt südame lausa füüsiliselt pahaks. Ja siis veel need vaatlejad! Aga sellest edaspidi. Minu üheteistkümnendikud hakkavad tööd lõpetama ning muutuvad rahutuks. Mina pean kehastuma jälle kurjaks tädiks, et nad ennast üle klassi lobisema ei unustaks.

Foto pärit siit.

Happy Birthday To You

2009-10-11T09:47:00.001+03:00

Täna on ühel armsal sõbral sünnipäev Palju õnne Sulle!

Fox hunting

2009-10-08T23:08:00.002+03:00

Homme on koolis rebaste rets nagu nad seda tänapäeval nimetavad. A.-ga arutasime esmaspäeval msn-is, et millal küll sai ristimisest retsimine? Kuidas algselt korporatsioonidest ja ülikoolidest pärit tava on kandunud gümnaasiumitesse eriti sadistlikul ja idiootsel moel... Prrrr!!! Mul on homme õnnetuseks kümnendikega neli tundi järjest - küllap nad soditakse täis ja haisutatakse odavate odekolonnide ning deodorantidega kogu koolimaja taas ebainimlikult õhutühjaks. Nagu igal aastal. Nõõõõ-meeeeeee!

Foto pärit siit.

PS! Minu blogi on üllatavalt pälvinud üheteistkümnendike tähelepanu - peab vist blogi aadressi ära muutma jälle. Ei meeldi mulle see õpilaste tähelepanu sellisel kujul.

Pundar

2009-10-08T11:37:00.004+03:00

Ehh! Kõik asjad kipuvad viimasel ajal ühte puntrasse kokku jooksma - kollektiivlepingu läbirääkimised, valimiste korraldamine, 11. klassi esimese kursuse ning veerandi lõpp ja nüüd veel ka Tiigrihüppe SA koolitajate atesteerimine. Hull hunnik ju! Ja oma põhitööd peab ka jõudma/jaksama teha loomulikult! Olema õpetamisel efektiivne ja huvitav see tähendab. Olen hommikuti kuidagi väga uniselt uimane ja mitte välja puhanud. Katsu sa niimoodi innustav ja huvitav ja heas tujus olla.... :) See on vist seotud sellega, et sel nädalal on mu päevane ilu-uni kui mitte just ära jäänud, siis olnud liiga lühike (tavalise kahe tunni asemel olen sel nädalal tukastanud kõigest tunnikeseks ning teisipäeval jäi nimetet iluprotseduur hoopis vahele). No vot siis. Selline lugu. Praegugi haigutaks kasvõi lõualuud paigast!

Pean täna sammud jälle linna poole sättima, sest valimiste stuff on vaja ära osta, esmaspäevast läheb eelhääletamine lahti. Kui nüüd valimistest veel rääkida, siis ise plaanin täna juba oma e-hääle ära anda - mis tehtud, see tehtud. Ei unusta vähemalt ära. Tehniliselt on kõik korras, aga KEDA VALIDA? Eks mul on mingi mõte küll peas tiksumas, aga ma võin ka ringi mõelda veel. Kindlasti tean ma seda, keda ma EI vali, aga keda valida...

Pilt pärit siit.

M nagu Martin ja S nagu Sass

2009-10-05T12:54:00.002+03:00

Kirjatükk pühendet minu andunud fännidele! :D

Krt! Koolimaja on külm nagu kelder. Pane või kindad kätte, eksole. Majandus vaatas mind hommikul uimaste kalasilmadega, kui ütlesin, et sooja oleks pidanud reedel sisse laskma, et maja natukenegi nädalavahetusel soojeneda jõuaks. Nüüd ma siin külmetan siis. Radikad on ka ainult mõtteliselt soojad, isegi käte soojendamiseks on need liiga külmad. Läpakas puhub aeg-ajalt sooja õhku ning teekruusis on kuum tee - muidu oleks ikka päris hull lugu. Mul kodus küll nii külm ei ole! Ausalt, kodus võiks ka kütma hakata juba. Naabrinaine esimeselt korruselt hommikul kurtis, et tal oli pühapäeva hommikul korteris 14 kraadi sooja kõigest - mul pisukese lisakütmisega oli elutoas 21. Ma 14 kraadiga magaks juba talveund. Ausalt! Ehitaks endale tekkidest koopa ja magaks talveund... :) 24 kraadi on minu jaoks normaalne elukeskkonna temperatuur.

Lõbustasin täna üheteistkümnendikke liitfunktsioonide käsitlemisel oma kortsleht -> jänes -> rebane analoogiaga. (NB! täisnaudingu saamiseks minu slaidist palun klõpsata hiirega kõigepealt argumendi "kortsleht" nägemiseks, siis funktsiooni "jänes" esilemanamiseks ja seejärel funktsiooni "rebane" käivitamiseks...)

Õpetajate päev

2009-10-03T10:24:00.002+03:00

Õpetajate päev on üks kõige mõttetumaid päevi kooliaastas. Absoluutselt! Esiteks ei olegi sul koolimajas enam õiget kohta, kus olla - nii su oma klassi kui ka õpetajate toa on vallutanud nn uusõpetajad ning sinu poole vaadatakse igal pool pisut tõrjuvalt, hea kui päris minema ei kõssitata. Ilmselt poleks probleemi, kui abituriendid tõepoolest pärisõpetajate tegevust korralikult planeeriksid, aga juba teist aastat asi muudkui venis ja venis ja venis (nagu koorevenis - sõnamäng missugune). Tunnid olid 30 minutit, pikad vahetunnid 20 minutit - niisama uina-muina aega enam kui normaalne oleks. No ja muidugi need nn uusõpetajad ei saanud kuidagi pärisõpetajatest koosneva klassiga hakkama ning mingit huvitavat tegevust neil ka plaanis ei olnud. Iiii-gaaaaaaav! Kui me ise poleks ennast lõbustanud üksteise ja uusõpetajate kulul, siis oleks asi veel hullem tundunud. :) Õpetajad muidugi kasutasid kõiki võimalusi noorte õpetajahakatiste tundide ärarikkumiseks, kasutades arsenali, millega õpilased tavaliselt silma paistavad - kohvitassiga tundi ilmumine, tunni alustamisel teiste selja taha pugedes tüütust tõusmisest kõrvalehiilimine, omavahel jutu ajamine, üksteise peale kaebamine, paberlennukite loopimine, kõikvõimalike vabanduste kasutamine, miks tööd kaasa ei saa teha (asjad jäid kappi, pole pastakat, prillid jäid koju), telefoniga mängimine, telefoniga rääkimine ja muud seesugust. Igapäevasest koolielust väga tuttavad asjad, mida õpilased ise pidevalt kasutavad, aga mis ei tundu üldse lõbusad, kui neid asju nende endi vastu kasutatakse ning ülikontsentreeritud kujul muidugi. Üks nn uusõpetaja ütles koguni tunni lõpus, et mingu me juba minema, peaasi, et meist lahti saaks :).
Illustratsiooniks pildid kunstitunnist, kus kästi oma pinginaabrit joonistada, aga ei öeldud, kui suur pilt olema peab (pup-pup-pup pugistan naerda). Minu portree suurus ei takistanud mind muidugi paberit juurde küsimast väites, et mu pilt ei mahu ühele lehele ära (teisest lehest sai kaks paberlennukit). Piltide kehva kvaliteeti palun vabandada minu mobiilikaamera viletsa võimekusega.

Miks naine ei võiks olla nagu mees?

2009-09-27T09:45:00.001+03:00