Mustade mõtete kodu kolis ära

Kolisin suuremat privaatsust võimaldavasse WordPressi.

Riigieksaminädal

Sel aastal on eriti irooniline, et matemaatika riigieksam toimub 13.ndal ja reedel. Kui see möödunud kooliaasta lõpul teatavaks sai, siis juba nokkisin oma (siis tulevaste) abiturientide kallal selle pärast, et matemaatika riigieksami valib igaüks oma ebausu taseme järgi! :) Minu enda jaoks pole 13. kunagi eriti mingi halb päev olnud - 13 valitseb niigi suht mu elu üle... :) Ikkagi sünnipäev 13. kuupäeval, elan majas nr 13 ja korterinumber on 26 = 2 x 13.
Nojah! Nüüd on see riigieksami päev praktiliselt ukse ees ning abituriendid teevad iga päevaga aina uskumatumaid ning nõmedamaid vigu mu meelest! :)
Ma siiski usun nendesse ning loodan nende peale. Rühma keskmiseks (hm! mul on muuseas täpselt 13 (!) eksamitegijat) prognoosin siiski ligikaudu vabariigi keskmise lähedast tulemust, sest mul pole väga kõrgeid "tippe", aga mõned eriti madalad "orud" on ikka. Mul on muidugi üks "sajale punktile tegija" ka ning jutumärgid on sealjuures täiesti asjakohased. Täna sündis viimatimainitud abituriendiga ka vastavasisuline kihlvedu - tema väitis, et teeb matemaatika riigieksami 100-le punktile ning mina jälle, et ta seda ei tee. Kaotaja kingib lõpuaktusel võitjale suure, sülesuuruse lillekimbu. Ma ei teagi, kas mul nii suurt vaasi üldse on... :) Üldiselt on see kihlvedu minu jaoks nagu lapselt kommi ära võtmine muidugi, aga ise ta seda hirmsasti tahtis. :D

Praegu raiskan siin oma aega, istudes 10. klassi sisseastumistesti tegijate juures, tundes ennast Iro poolt haledalt ärakasutatuna. Ta oli mulle juba enne üht-teist võlgu (nagu näiteks pool elu või nii ;)), aga selle teenega tema võlakoorem muudkui kasvab! Vaevu oli see ving ja hala siia kirja saanud, kui tuli Iro ja päästis mu ära! Igavesti talle tänulik! :)


Pildi pätsasin siit.

Head põrumist riigi-, kooli ja elukoolieksamitel!

Täna pidasin abiturientidele viimase tunni. Kurb oli ja on praegugi, kui sellele mõelda. Tuletasime meelde vanu aegu, sõime kooki ja naersime.
Mõningaid tänaseid abituriente olen õpetanud kuus aastat - seitsmendas arvutiõpetust ja alates kaheksandast matemaatikat. Eks meil ole olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga need, kes koos minuga on jõudnud riigieksamite lävele, on kõik äärmiselt toredad ja tublid noored inimesed! Ja ma hakkan nende järele kindlasti igatsema!

Pisar kippus täna silma ikka täitsa mitu korda - kasvõi siis, kui Helle abiturientide poolt lillekimpu tuli üle andma ja ütles: "Meie hakkame Teie järele ka väga igatsema!" Sellised hetked ongi see miski, mis on õpetajaameti juures niisugust, mida teistes ametites ilmselt ei koge. Väga kena liigutus abiturientide poolt oli igale kimbule lisatud nimeline sedel: "Õp. See-ja-see! Õpime neilt, keda armastame. Aitäh! 12. a ja 12. b". Lihtne ja ilus!


Üks väike muie ka siinkohal...
Martin tahtis minuga koos pilti teha. Organiseeris ta siis minu ja Sassi õpetajate tuppa ning lavastas kaadri ning Helena tegi Sassi iPhone'ga (millega muuseas helistada ei saa) pilte. Pildid tehtud, arenes edasi järgmine dialoog:
Mina: "Nüüd on Sul minust mälestuseks pilt ka."
Martin: "Jah! Ma raamin selle pildi ära!"
Helena: "Kus Sul meist raamitud pilt on?"

Jajah! Naised tulevad ja lähevad, aga matemaatikaõpetajad jäävad! :)